Tahan pinsile, ja kohe!

Janek Mäggi 24. september 2007, 00:00

Mina tahan pensionile minna 45aastaselt, kui jumal elu ja tervist annab. Pensioniea tõusust ei taha ma midagi kuulda. See oleks hullem kui tulumaksu tõstmine. Umbes sellised meeleolud valitsevad läänemaailmas, eriti selle jõukamais kihtides.

Peamine moodsa mõtteviisi põhjus on selles, et isegi rikkad inimesed on aru saanud, et ka nemad surevad ühel päeval paratamatult ära. Surma saabumise tõenäosus kasvab oluliselt juba 50. eluaastates ja mida aeg edasi, seda suurem see on.

Statistika järgi on enamiku inimeste töötamise kõrghetk 30 ja 45 eluaasta vahel. Siis teenitakse enim raha. Siis on saavutatud oskused ja küpsus, motivatsioon on kõrge, kuna elu tundub siiski veel ees olevat. Seejärel peaks olema aeg asuda teenitud vara kulutama. Surmahetkeks võiks alles jääda vaid kirsturaha, sellest piisab.

Keskmise normaalse inimese tarbimisvõime on suhteliselt väike. Ühel hetkel on olemas maja, auto, paar ülikonda ja juba reisitud ka. Raha vajadus ja tähtsus muutub. Sestap leiamegi poliitikast suurärimehi, kes palka ei taha ja tööle sõidavad oma autoga. Robert Lepikson tegi õigesti, et tegeles vaid sellega, mis talle väga meeldis.

Ameerikas on maad võtmas arusaam, et isiklik investeerimisportfell tuleb koostada nii, et kogu elu võiks elada vastavalt vajadustele, mitte vastavalt võimalustele. Noorelt aitad laenuga elatustaseme tõusule kaasa, vanemas eas kulutad ülejäägi heategevusele.

Lastele võib ju üht-teist jätta, kuid kindlasti ei pea vanemad nägema vaeva laste tuleviku kindlustamisega. Kui minu ema kindlustusega kogutud 1000 rublast (mis oli kunagi suur raha) sain mina kätte vaid 100 krooni, oli meil mõlemal meel nukker. Mitte sellepärast, et ma nii vähe raha sain, vaid sellepärast, et ema pidi selle kogumiseks nii palju higi valama. Surres ei võta me midagi kaasa. Raha eesmärk on elada niivõrd toredat ja täisväärtuslikku elu kui vähegi võimalik. Ja nii kaua kui võimalik.

Ma ei arva sugugi, et tööd ei peaks tegema. Mul on töö olnud rohkem hobi kui muud hobid kokku. Ses mõttes olengi pensionil. Poliitikutega, nagu Winston Churchill või Lennart Meri, oli sama lugu. See, mida nad tegid, oligi nende elu, vaba aeg, õnn ja rõõm. Ei mingit tüütut kohustust, milleta elu oleks ilusam.

Elu mõte on leida enda jaoks sisemine tasakaal. Inimene tüdib ka puhkamisest, olesklemisest ja mitte midagi tegemisest üsna ruttu ära. Paljud kunstnikud ja kirjanikud on pensionil juba 30. eluaastates. Nad tegelevad ainult elamisega, mõtestatud elamisega. Evald Okas (91) ja Jüri Arrak (70) joonistavad nakatava elurõõmuga.

Üks ilusamad unistusi inimese elus ongi ehk see, kui ta suudab võimalikult ruttu välja murda olukorda, kus saab tegelda elamisega. Pensioniea tõstmine teeb selle aga väga paljude jaoks meist raskemaks. Kõik inimesed ei leia elus alati seda "oma" ja kui leivadki, siis alati ei võimalda see piisavat pajukit.

Seepärast tasub surmale mõelda. Tuleb ta, millal ta tuleb, kuid kõigi unistuste elluviimise edasilükkamine kaugesse tulevikku ei ole tark. Seda päeva ei pruugi tulla.

Nagu meil ei olnud võimalik minna reisile kümme aastat tagasi, ei ole paljud asjad enam 80selt nii huvitavad kui 20selt. Vähemalt vanaema väitis mulle seda. Nüüd, kus teda enam ei ole, usun vanaema veelgi enam. Artur Alliksaarel oli õigus: "Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu!"

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:03
Otsi:

Ava täpsem otsing