Diplomaadid suhteid loomas

Diplomaat tuleb kreeka sõnast diploma, mis tähendab kahepoolset või pooleks murtud dokumenti. Kellel on diploma, sellele on võimukandja andnud erilisi privileege. Diplomaatiat on defineeritud kui läbirääkimiste kunsti, eriti rahvusvahelistes suhtes. Diplomaadid on kandunud mitmesuguseid aunimetusi. Tuntumad neist on legatus, ambassador, nuncius, minister ja raesident. Tänapäeval kõige levinumad diplomaatide teenistusastmete nimetused on suursaadik (ambassadeur), saadik (envoye), nõunik (conseiller), esimene sekretär (premier secretaire), teine sekretär (deuxieme secretaire), kolmas sekretär (troisieme secretaire) ja atašee (attaché).

Vanim rahvusvaheline leping pärineb aastast 1269 eKr. Nimelt sõlmisid siis Egiptuse vaarao Ramses II ja hetiitide kuningas Hattušili III omavahelise rahu- ja liidulepingu ning jagasid Lähis-Ida omavahel. Vanadel juutidel olid terminid olemas ka Jumala enda saadikute tähistamiseks. Heebrea keeles öeldi nende kohta malach, kreeka keeles angelos ning ladina keeles angelus. Vana-Kreeka polised ehk linnriigid vahetasid omavahel ajutisi saatkondi, mida kutsuti presbeia'ks. Tänapäeva konsulite eelkäijateks võib lugeda proxenos'eid, kes aitasid oma kaaslinlasi teistes polistes kohapeal. Kui roomlased olid vallutanud itaalikute alad ja andsid neile erisuguseid õigusi, siis erisuguseid õigusi, siis hakati sellist tegutsemisviisi nimetama divide et impera (jaga ja valitse) põhimõtteks. Rooma väejuht Julius Caesar kasutas oma raamatus "Märkmed Gallia sõjast" esimest korda ambactus (ambassador), mis otseses tõlkes tähendab teenrit. Roomlaste ja võõramaalaste vahel tunti põhimõtet Pacta sunt servanda ehk lepingu täitmine on mõlemale osapoolele kohustuslik.

Kui 395. aastal Rooma riik lõhenes, siis langes Apenniini poolsaar barbarite rüüsteretkede alla. Kui 452 eKr otsustas hunn Attila Roomat rünnata, siis suutis Püha Peetruse ametijärglane, paavst Leo I Suur isiklikult kuulsat barbarit veenda oma kurjadest plaanidest loobuma. See ongi alust andnud arvamusele, et keskajal vaadeldi diplomaatiat eelkõige ulatatud käe, mitte mõõgaga.

Pärast Karl Suure kroonimist aastal 800 oli paavstlus saavutanud sellise mõjujõu, et kõiki Euroopa suurvõime hakkas huvitama, kes paavstiks saab ja milliseid poliitilisi samme on oodata. Nii polegi imestada, et 15. sajandil kujunesid Apenniini poolsaarel välja alalised saatkonnad.

Samas aga arenes diplomaatiline etikett visalt. Näiteks 1510. aastal külastas Hispaania saadik Roomas tuntud kurtisaani Impeeriat. Nähes naise kallihinnalist vaipa, ei tahtnud saadik seda määrida ja otsustas seepärast oma teenrile näkku sülitada, millesse võluv naine suhtus heakskiiduga.

Sellest teenrist halvemini käis aga Londonis resideeruva paavsti nuntsiuse Girolamo Bonvisi käsi, kelle diplomaatilist puutumatust inglased ei austanud ning sundisid teda piinamise ähvardusel Toweri vangikongis ära rääkima kõik saladused, mis ta teadis.

Paavst Leo X ametisse valimise järgneval, 1514. aastal otsustas Portugali kuningas Manuel I Õnnelik teha paavstile erakordse kingituse - heledanahalise elevandi, kes sai nimeks Annone. Loomast sai kohe paavsti ja kogu Rooma rahva suur lemmik. Vaimustunud paavst kiitis portugali rahva voorusi ning kinkis Manuelile nn kuldse roosi, paavsti mõõga ja kübara. Kui Leo X elevanti vaatamas käis, siis nõtkutas elevant alati põlvi ning mõnikord ka pasundas tugevalt. Rooma rahva rõõmuks sai nad elevanti igal pühapäeval tema tarandikus vaatamas käia. Kui elevant kahe aasta pärast suri, siis Rooma rahvas koos paavstiga kurvastasid väga. Ajaloolane ja diplomaat Margus Laidre on öelnud, et "suur ja haruldane loom täitis saadiku missiooni paljudest kahel jalal liikuvatest ametivendadest paremini." Kahjuks polnud Leol võimalust sama head saadikut 1517. aastal Wittenbergi saata!

1572. aastal algas paavst Gregorius XIII pontifikaat, kes on ajalukku läinud uue kalendri kehtestajana. Tema otsustas saadikutele maksta kindla palgasumma, kuid sedagi ei suudetud regulaarselt välja maksta. Gregorius XIII kuulsaim legaat oli Antonio Possevino, kes 1582. aastal aitas vahendada Vene-Poola rahulepingu allakirjutamist ning kes oma raamatus "Kiri Mantova hertsoginnale" räägib ka Lõuna-Eesti oludest. Talle ei meeldinud, et Vene tsaar pesi oma kätt, mida saadik pidi ilma käega puudutamata suudlema. Possevinot ei lohutanud ka fakt, et Türgi saadik ei saanud sellegi au osaliseks.

Imeilusa Aadria mere looderannikul asub Veneetsia linn. Selle linna kaudu jõudsid Euroopasse varem eeskätt Bütsantsis tuntud nähtused nagu vaenlaste äraostmine, spioneerimine ja naabrite teineteise vastu ässitamine.

Veneetsia ja Bütsantsi suhted olid mitmepalgelised. Kui 11. sajandil Veneetsia doodž ehk linnapea Bütsantsi printsessiga abiellus, tõstis pruut toitu kuldse kahvliga, nagu ta oli seda Bütsantsis harjunud tegema. Sellest aga tekkis skandaal, sest keegi polnud varem midagi sellist näinud. Printsess oli unustanud, et välismaal olles tuleb alati arvestada kohalike tavadega, et oma riiki väärikalt esindada. Sellega võrreldes palju suurem intsident toimus 1204. aastal, kui veneetslaste initsatiivil vallutasid ristisõdijad Konstantinoopoli ja rüüstasid selle. Hilisemas propagandasõjas sai sellest Bütsantsi (ja hiljem ka Venemaa) üks läänevastaste paremaid argumente. Kui 1453. aastal türklased Konstantinoopolit piirasid, siis kreeklaste usk, et läänest tasub abi otsida, osutus just selle tõttu liiga väikeseks. Selle saatuslikud tagajärjed kestsid Euroopas kuni 20. sajandi alguseni.

Kingitused ja toetused on diplomaatia ajaloos alati tekitasid palju segadust. Näiteks 1268. aastal pidi Veneetsia saadik kõik kingitused riigile üle andma ja need müüdi maha avalikel oksjonitel. 15. sajandil arvati, et Veneetsia saadikud välismaal ja võõrsaadikud Veneetsias ei pea saama vastastikusel alusel toetust võõrustajate poolt. See põhimõte oli tollal väga uuenduslik, aga kaasaajaks on selline seiskoht muutunud valitsevaks.

Aastail 1610-1680 oli Veneetsia diplomaatia nn laiutav ajajärk. Kuigi riigi tähtsus vähenes, suurendati diplomaatilist suhtlust ning tegeleti probleemidega, mis Veneetsiale tegelikult mingit kasu ei andnud. Keskne välispoliitiline eesmärk oli oma valduste säilitamine. Seetõttu pole ka imestada, et näiteks võõraste maade saadikutega suhtlemise eest võidi veneetslasi ühe jalaga üles riputada Püha Markuse väljaku äärde.

17. sajandi Veneetsia saadikud pidid 15 päeva jooksul pärast saabumispäeva kirjelda järgmisi asju: teenistuspaigaks oleva maa asend, piirid, tähtsamad linnad, tuntud sadamad, kindlused, peamised jõed, mäed ja metsad, kliima, temperatuur, sademed, saagikus, kaevandused, loomad, soisus-mägisus, kohalikud elanikud, nende välimus, riietus, tõekspidamised ja usk, käsitööoskus ja kaubandus, valitseja päritolu, isikuomadusi, elu, kombeid, tulusid ja kulusid, õukonna suursugust, suhteid teiste maade käskijatega.

Veneetsia aadlike seas olid kõige ebapopulaarsemad diplomaadi kohad Londonis ja Torinos. Aga ega ka inglise diplomaatidel Veneetsias polnud kerge. Näiteks 1652. aastal otsustas Veneetsia saata Inglise saadiku Thomas Killigrew maalt välja. Ametliku süüdistuse järgi tegeldi saatkonnas lihunikutöö ja liha müügiga, mis oli mittelegaalne. Tegelikult oli see vaid ajend. Veneetslased olid juba tükk aega otsinud ettekäänet, kuidas vabaneda inglise rojalistlike vaadetega saadikust, ilma et jääks mulje, et tantsitaks uue Inglismaa valitseja, lordprotektor Oliver Cromwelli valitsuse nõudmiste järgi. Ja et seda muljet süvendada, siis palkas 1655. aastal Veneetsia saatkond Londonis oma kabelisse 20 katoliku preestrit, mis ületas selgelt saatkonna vajadused. Selline käitumine tekitas Inglise protestantides suurt meelehärmi.

16. sajandil oli Prantsusmaa kodusõdadest väga räsitud. Kuningate võimalused diplomaatide toetamiseks olid seetõttu piiratud. Selle tõttu pole ka imestada, et 1589. aastal Prantsuse saadik Kopenhaagenis läks pankrotti, mistõttu kõik tema dokumendid langesid võlausaldajate saagiks.

Hoopis kummaline asi juhtus aga 1601. aastal. Nimelt käisid Prantsusmaa saatkonna liikmed Madriidis lähedal asuvas jões alasti ujumas. Õnnetuid ujujaid sattusid aga uudishimuliku rahvahulga mõnituste alla ning ka nende riided visati vette. See ärritas prantslasi niipalju, et hiljem tapsid nad kättemaksuks erinevatel andmetel 2-7 hispaanlast, mistõttu Prantsuse saatkonna töötajad arreteeriti. Tüli paisus nii suureks, et paavst kutsuti vahekohtunikuks. Tema otsusel diplomaatilised vangid siiski vabastati.

1624. aastal sai Louis XIII peaministriks kardinal Richelieu. Ta pidas välismaal iseenda salaagente, kelle olemasolu aimasid vähesed. Need mehed ei jälginud vaid asukoha maal toimuvat, vaid hoidsid silma peal ka Prantsuse diplomaatidel. Seetõttu oli Richelieu kõigega hästi kursis ning vajadusel juhatas eksimustega hakkama saanud saadiku õigele teele tagasi. Riikide vahelistes suhetes pidas ta oluliseks pidevaid läbirääkimisi ja püsikokkulepete saavutamist. Ta pahandas paavsti, kuna seadis Prantsuse riigi huvid kõrgemale religioonist. Eriti ilmnes see Kolmekümneaastases sõjas, kus ta valis oma liitlasteks protestantlikud riigid, et nõrgestada Saksa-Rooma keisririiki. Richelieu ja hiljem ka Päikesekuningas Louis XIV tõttu hakkasid diplomaadid ladina keele asemel suhtlema prantsuse keeles. Richelieu ajal avaldas kaasaegse rahvusvahelise õiguse rajaja Hugo Grotius Pariisis 1625. aastal oma suurteose "Sõja ja rahu seadustest".

1626. aastal tuli Prantsuse erisaadikul kulutada tagasiteel Londonist Pariisi tervelt viis päeva Dover-Calis' kanali ületamiseks, sest ilm oli sedavõrd halb. Olukord oli nii tõsine, et merre heideti kõrge diplomaadi mõlemad tõllad, tema hirmkallid riided ning tema 29 hobust surid janu kätte.

1643. aastal algas Prantsusmaal kuningas Louis XIV valitsemisaeg, kes on tuntud oma lause: "riik - see olen mina" poolest. Preestrist itaalia rännumees Sabastiano Locatelli soovis väga näha Päikesekuningat ja Louvre'it. Pärast suure summa jootraha andmist tema soov täitus. Kuigi Louis XIV kaks eelkäijat olid tapetud mõrvari käe läbi, ei paistnud see probleem kuningat häirivat. Pärast kombekohast kummardamist, langes Locatellile osa privileeg lühidalt Päikesekuningaga pargiavenüül vestelda. Mitte kõik polnud aga nii pimestatud Louis XIV särast. Koostöö eest türklastega nimetati teda "kõige kristlikumaks türklaseks."

1657. aastal saabus Kopenhaagenisse Prantsuse diplomaat Claude Demeules. Kuna ainuke legaalne võimalus osa saada katoliku jumalateenistusest Taanis oli Hispaania saatkonnas, siis kasutas Prantsuse diplomaat seda võimalust, kuigi Prantsusmaa ja Hispaania vahel oli parasjagu sõda. Pärast missat tänas prantslane Hispaania kolleegi vastutulelikkuse eest.

1665. aastal joonistati Londonis Prantsuse saadiku uksele öösiti katkurist, et kõik sellest hoonest eemale hoiaksid ja õhtused pidutsejad viskasid regulaarse sagedusega tema maja aknaid sisse.

1690. aastate lõpus sai Prantsuse saadik Savoias oma salaagendilt teateid, mis olid kirjutatud tualetis istudes. Põhjus oli selles, et kus Savoia hertsogi prantslannast armuke võis end enam-vähem kindlalt ja segamatult tunda.

Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni ajastu järgse maailma saatust kujundas väga palju Viini kongress (1814-1815). Lähtuti kolmest põhimõttest - seaduslikkus, julgeolek ja jõudude tasakaal. Võtmerolli mängis seal Prantsusmaa välisminister Charles Maurice de Talleyrand. Ta on üks vastuolulisemaid kujusid diplomaatia ajaloos. Talleyrand toetas katoliku kiriku maade riigistamist, kuigi ise oli piiskop. Talle meeldis võtta pistist ning pidevalt vahetada pooli. Talleyrandil oli suur roll kongressisüsteemi kujundamisel, mida ta kasutas eelkõige Prantsuse suurriigi seisundi taastamiseks.

Enne kui Inglismaast sai maailma tugevaim suuriik, tuli tal hävitada 1588. aastal hispaanlaste Võitmatu Armaada ja 18. sajandi alguses toimunud Hispaania pärilussõjas nõrgestada prantslasi. Seetõttu olid Inglismaa suhted Hispaania ja Prantsusmaaga pidevalt pingelised.

1563. aastal toimus Londonis üks intsident. Üks mees põgenes Hispaania saadiku Alvadro de la Quadra residentsi, sisenedes peauksest ja lahkus otsekohe tagaukse kaudu, mis viis jõeni. Kohalikud võimud süüdistasid diplomaati kurjategija varjamises. Hispaania saadik püüdis end kaitsta väitega, et see mees jooksis üksnes läbi maja ega jäänud sinna peatuma. Inglased konfiskeerisid sellest hoolimata saatkonna võtmed ning ähvardasid saadikut kohtuga. Võimud vahetasid lukud Hispaania saatkonna jõepoolsel uksel ja paigutasid sinna uksehoidja, et takistada kõrvalistel inimestel edaspidi saatkonda külastamast. Inglased lukustasid uksed alati ka siis, kui saatkonna peeti missasid. See oligi tegelik põhjus, sest mõned kohalikud inimesed käisid siin katoliku missasid kuulamas, mis mujal Inglismaal olid keelatud. Aga kuna probleem oli üldisem, siis arreteerisid Veneetsia, Prantsuse ja Hispaania saatkondades salaja missadel käinud inimesi Inglise sõdurid, kes varitsesid neid katoliiklasi, kui nad saatkondadest olid lahkunud. Näiteks 1631. aastal arreteeriti 80 katoliiklast, kes olid käinud Portugali saatkonna kabelis missal.

1619. aastal paigutati Inglise kuninga James I sünnipäeva tähistamisel Prantsusmaa ja Hispaania esindajad kuninga paremale käele aukohale ning võrdsele kaugusele Tema Majesteedist. Prantsuse diplomaat kaebas ikkagi, et kui kuningal on võimalus Hispaania saadikut näha, siis teda mitte.

1649. aastal vapustas kogu Euroopat uudis kuningas Charles I pea maharaiumisest. Pärast lühikest vabariigi aega kord ja rahu taastati ning elu kulges tavapärast rada edasi. Restauratsiooni-aegse Inglismaa üks tuntumaid diplomaate oli George Downing, kes oli saadik Hollandis ning omas oma nimelist tänavat Londonis (1732. aastast on samal tänaval Suurbritannia peaministri residents). Ta on tuntuid selle poolest, et seadis üles lõkse, palkas spioone ning korraldas inimrööve ja tapmiskatseid.

Kuna talle George Dowing armastas ekstreemsusi, siis keeldus ta Haagist lahkumast ka siis, kui juba 4 kuud oli käinud sõda Inglismaa ja Hollandi vahel. Enda kaitsmiseks oli ta muretsenud püssirohtu, relvi ning kivide ja mullaga täidetud vaate, mida kavatses vajadusel vaenlastele kaela heita. Hollandi valitsuse palvet, et ta lahkuks riigist, ei teinud ta kuulmagi.

19. sajandi keskel oli kõige mõjukam Inglise välispoliitik Henry John Palmerston, kes ajas hiilgava isolatsionismi poliitikat. Suurbritannia tugines oma võimsale sõjalaevastikule ning vältis liitude sõlmimist ning otsest sõjalist sekkumist Euroopa poliitilistesse tülidesse. Ta toetas Kreeka vabadusvõitlust, kuigi kaitses Türgit pärast Krimmi sõda Venemaa ambitsioonide eest. Ta hoidis eemale USA kodusõjast, kuid ei kõhelnud, kui oli vaja pidada oopiumisõda Hiinas või suruda maha India sipoide ülestõus.

Kui 1453. aastal türklased vallutasid Konstantinoopoli ja 1480. aastal vabanesid venelased mongoli-tatari ikkest, siis hakkas Venemaa tasapisi oma suurt impeeriumi looma. Et Bütsantsi traditsioon kaduma ei läheks, siis hakati Vene valitsejaid Caesari järgi tsaarideks hüüdma. Vene tsaar Ivan IV Julm ei suutnud küll vallutada Eestit, aga suutis alistada Astrahani, Kaasani. Algust tehti ka Siberi hiiliva okupeerimise ja annekteerimisega. Ivan IV Julm ei pidanud Türgi sultani ja Saksa-Rooma keisri kõrval kedagi teist endaga võrdväärseks ning isegi viimase puhul oli tal kõhklusi, kuna ta oli ju ainult valitav monarh. Ülbusest annab tunnistust ka fakt, et Ivan IV Julm andis Poola kuninga Zygmunt II Augusti poolt kingitud tallitäie tõutakke naaritsatele toiduks.

Vene-Poola suhted pole kunagi head olnud. Ja kindlasti tasub selle taga näha sündmust, mis juhtus 1610. Nimelt vallutas Poola kuningas Zygmunt III Moskva ning peremehetses seal kaks aastat. Pärast poolakate väljakihutamist Moskvast sai Venemaa tsaariks Mihhail, kes pani aluse Romanovite dünastiale. Tema ajal Venemaa suurriiklikud ambitsioonid lõid uuesti välja.

1614. aastal Londonis toimuva õhtusöögi nimekirjast tuli välja arvata koguni Walesi prints (pigem oleks õigem nimetada vürstiks), sest oli karta, et Vene saadik ei ole nõus istuma kuninga vasakul käel. Aga Inglise kuningast paremal ehk aukohal oli õnnetuseks vaid üks koht, millega Vene kõrge diplomaat vaid nõus oli.

1635. aastal saabus Vene saadik Poola kuninga Wladyslaw IV Waza juurde audientsile, peas kõikide üllatuseks kaks mütsi. Ühte kergitas diplomaat vastavalt protokollile, teise jättis pähe, nagu Vene tsaar oli käskinud.

1682. aastal sai Vene tsaariks Peeter I. Ta üritas oma riiki muuta läänelikuks, aga vanad kombed olid visad kaduma.

1698. aastal peatus Vene tsaar Peeter I saatkond Londonis. Peeter I koos kaaskonnaga peatus Deptfordi palees kolm kuud. Aga kui lossi omanik oma elamist uuesti nägi, ei uskunud ta oma silmi. Iluaed oli rüüstatud. Paljud aknad ja uksed olid katki löödud või eest võetud ja põletatud. Tapeetidel oli jälgi oksest ja süljelärakatest, ka osa parketist oli üles kistud. Tuntud kunstnike maalid olid kuuliauke täis, sest Peeter I kaaskond oli lõuendil olevate figuuride pihta täpsuslaskmist harjutanud.

1708. aastal andis Vene saadik Andrei Matvejev lahkumisaudientsi Suurbritannia kuningannale Anne'ile. Kuna tal olid suured võlad, siis inglise kaupmehed ja käsitöölised esitasid võimudele taotluse saadik arreteerida. Teda kinni võtma tulnud ametnikud nüpeldasid saadikut ennast. Tema mõõk, jalutuskepp ja kübar võeti ära. Kohtus ja vangistuses sai venelane aga viibida lühikest aega. Diplomaat vabastati, aga teda rünnanud "kriminaale" ja võlausaldajaid ei karistatud, kuigi Vene saadik seda kõvahäälselt nõudis.

Põhjasõda tegi Venemaast lõplikult impeeriumi. Saavutatud võidu auks võttis Peeter I endale keisri tiitli. Aga endiselt Peeter I sõi üksnes käega, samas tema vastane Põhjasõjas Rootsi kuningal Karl XII määris võid leiva peale pöidlaga, mis näitab, et ka suured valitsejad on inimesed oma nõrkustega.

Rootsi suurriik hakkas kujunema juba 16.-17. sajandil. Liivi sõda, Rootsi-Poola ning Rootsi-Taani sõda tekitasid olukorra, kus Läänemeri muutus peagi Rootsi sisemereks. See aga ei meeldinud Venemaale.

Liivi sõja algusaastal, 1558. aastal saatis Rootsi kuningas Erik XIV kirja Elizabeth I-le, milles tegi viimasele abieluettepaneku ning lisas, et ta Hesseni maakrahvi tütart pole kunagi eriti ei armastanud. Aga see kiri sattus taani mereröövlite kätte, kes selle andsid edasi Taani kuningale ning see andis omakorda Hesseni maakrahvile. Too olevat pärast selle kirja lugemist öelnud: "Nüüdsest ei kavatse ma isegi oma koera Rootsi kuningale naiseks anda."

Pärast suuri võite oli Rootsi riik väge suureks. Kuna Venemaale selline olukord ei meeldinud, üritas Rootsi Türgiga suhteid tihendada. Aga see polnudki nii lihtne.

1657. aastal imestasid türklased Rootsi saadikut Claes Rålambi nähes, et kuidas kuningas saadab nii tähtsate asjade ajamiseks, nagu seda on liidu sõlmimine Türgi sultani Mehmed IV-ga sedavõrd noore inimese, kellel isegi habet ei kasva. Rålamb ütles selle peale, et rootslastel on kogu mõistus nende peas, mistõttu habemel pole tähtsust.

1700. aastal algas Põhjasõda Rootsi ja Venemaa vahel. Pärast 1709. aasta Poltaava lahingut Ukrainas müüsid venelased paljud rootsi sõjavangid türklastele orjadeks. Rootsi saadik Martin Neugebauer suutis oma 2-aastase ametiaja jooksul vabastada umbes 30 orja. Eriti raske oli vabastada galeeridele saadetud orjasid, kuna nad kuulusid Türgi sultanile. Mõnede vabastatutel oli rootsi keel peaaegu täielikult ununenud.

Ühe Liivimaalt pärit mehega juhtus aga Türgis selline lugu, et sultani palee siseruume ja haaremit puhastades jäi ta teistest maha ning tõmmati haareminaiste poolt ühte kambrisse, kus ta oli 3 päeva peidus, enne kui ülem-eunuhh ta avastas. Kuigi mehel õnnestus põgeneda Rootsi saadiku juurde, aga sultani viha kartes ei julgenud see teda enda juurde jätta. See õnnetu mees kaotas seetõttu tõenäoliselt oma elu.

Pärast Eestist, Põhja-Lätist, Ingerimaast, Soomest ja Norrast ilmajäämist muutus Rootsi välispoliitika äärmiselt rahuarmastavaks. Nii Esimeses kui Teises maailmasõjas oli Rootsi erapooletu. Aga ometi ei välistanud see inimlikke momente. Üks paremaid näiteid selles mõttes on Rootsi diplomaat Budapestis Raoul Wallenberg. Ta andis ligikaudu 100 000-le Ungari juudile Rootsi kaitsepassid ja päästis nad nii deporteerimisest Saksamaa koonduslaagritesse. Wallenberg arreteeriti, kui NSV Liidu väed vallutasid Budapesti 1945. aastal. Rootsi diplomaat viidi Moskvasse, kus ta suri vangistuses. 2001. aastal kirjutas Eesti helilooja Erkki-Sven Tüür Dortmundi Ooperi tellimusel vapra diplomaadi mälestuseks ooperi "Wallenberg".

Eesti Vabariik kuulutati välja 24. veebruaril 1918. Enamik Euroopa riike tunnustas Eestit de jure 1921. aastal, mil sai temast ka Rahvasteliidu liige. Kuigi Eesti riik pole veel on sajandat sünnipäeva tähistanud, ei puudu ka Eesti diplomaatia ajaloos oma põnevad seigad.

Eesti Vabariigi suursaadiku koht Moskvas pole kunagi kellegi olnud kerge. Üks tõsisem lugu juhtus 1922-1926 Moskvas saadikuks olnud Ado Birgiga. 1926. aastal lahkus Ado Birk asjaajamist vormikohaselt üle andmata Moskvas asuvast Eesti saatkonnast ning sõitis Lõuna-Venemaale. Varsti hakkasid NSV Liidu ajalehtedes ilmuma Ado Birgi artiklid, mis süüdistasid Eesti välisministrit ja kindralstaapi NSV Liidu vastase ühisrinde loomise katses koos Poolaga. Hiljem selgus, et NSV Liidu võimud hoidsid Ado Birki kinni Voronežis ja Kaukaasias. 1927. aastal õnnestus Ado Birgil põgeneda ja paluda abi Norra saatkonnalt Moskvas. Õnneks viibis seal õhtusöögil Eesti saadik Heinrich Laretei, kes aitas tal Eestisse tagasi pääseda. Tallinnas Ado Birgi käitumises reetmist ei nähtud, küll aga süüdistati teda sellest, et ta eiras korduvalt välisministri korraldust Eestisse tagasi pöörduda.

1929 aluastas 23-aastane Ersnt Jaakson tööd San Francisco Eesti aukonsuli sekretärina. Temast sai talle endalegi ootamatult Eesti diplomaatia üks peamisi tugisambaid. Ameerika Ühendriikides hoidis ta peakonsulina Eesti Vabariigi järjepidevust ka rasketel okupatsiooni aastatel, kui Eesti vabanemine ei tundunud väga reaalne. Eesti isamaad nägi Ernst Jaakson uuesti alles 63 aasta pärast.

Ernst Jaaksoni diplomaadi elu üks huvitavamaid seiku pärineb varasemast ajast. Nimelt alustas Ernst Jaakson Eesti Riia saatkonnas jooksupoisina ning tõusis hiljem sekretäri ametisse. Kui 1. detsembril 1924 oli Tallinnas toimunud ebaõnnestunud kommunistide putšikatse, siis korraldasid Läti üliõpilasorganisatsioonid Eesti toetuseks meeleavalduse. Hüüti: "Elagu Eesti!" Eesti saadik Riias Julius Seljamaa avas akna ja tervitas üliõpilasi läti keeles. Kuigi saadik läti keelt ei osanud, oli teksti Ernst Jaakson kiiresti läti keelest tõlkinud eesti keelde ning natukene õpetanud ka õigesti hääldamist.

20. sajandi lõpu Eesti diplomaatidest on kindlasti säravaim välisminister ja hilisem Eesti president Lennart Meri. Üks The Economist ajakirjanik nimetas Lennart Merd osavaks läbirääkijaks ning nimetas mälestusväärseks, kuidas ta 1994. aastal jõi koos Venemaa president Boriss Jeltsiniga senikaua, kuni viimane oli sellises seisundis, et sõlmiti Vene vägede Eestist väljaviimise leping. Üldteada on Lennart Meri põnevad juhtumised, kasvõi Bushi gloobuse või tutvuse tegemine Jordaania Kuningriigi kaamelitega, mistõttu siinkohal ei vaja nad tutvustamist.

Aga 20. sajandi kõige legendaarsem diplomaat on kindlasti Henry Kissinger. Aastail 1969-1973 oli ta president Richard Nixoni erinõunik rahvusliku julgeoleku küsimustes. Väga palju on imetletud, kuidas ta suutis organiseerida president Richard Nixoni Hiina visiiti ning eemalda Hiina Rahvavabariiki NSV Liidust. Ta soovitas vähendada sõjalisi kulutusi, propageeris jõudude tasakaalu poliitikat ning pingelõdvendust NSV Liidu ja USA vahelistes suhetes. Üritas juutide ja araablaste probleeme lahendada süstikdiplomaatia kaudu, mis ka osaliselt õnnestus, eriti kui mõelda Egiptuse ja Iisraeli suhete normaliseerimise peale.

Lühikesesse artiklisse ei ole võimalik mahutada kogu diplomaatia ajaloo kirevust. Rääkida tuleks ju veel passidest, viisadest, pimedates kabinettides küünlavalgel töötavad ekspertidest, erinevatest diplomaatiliselt auastmetest, šifritest ja koodidest. Artikli alguses sai küsitud, kas diplomaadi ellu kuuluvad vaid saladused, luuramine, toredat tseremooniad, kroonlühtrite sära ning edukad läbirääkimised? Ja nagu te veenduda võisite, on elu alati palju värvilisem ja keerukam.

Joonistused: Aimar Juuse

Autor: Heiki Haljasorg