Georg Otsa teine abielu

Olgugi, et meie pisikeses koduvabariigis puudub hollywoodilik staariallee, on Georg Otsa täht sööbinud oma karismaatilise oleku ja rikkaliku loominguga paljude vanema generatsiooni inimeste mällu ning väärib põhjalikumat tutvustamist ka praegusele põlvkonnale.

Muusikust, kelle järgi on nime saanud laev, tänav, kool, lillesort, spaa, väikeplaneet ning muusikal, esilinastub 4. oktoobril ajalooline mängufilm "Georg". 32,7 miljoni kroonise eelarvega Eesti, Vene ja Soome koostöös valminud linateos toob vaataja ette ehedad seigad suure laulja elust ajavahemikul 1942-1964, mil ta oli abielus mustlaspäritolu tantsijanna Asta Otsaga.

"See on film põlvkonnast, kes sai tappa terve oma elu, algusest kuni lõpuni. Me räägime generatsioonist, kelle ees ei olnud valikuid hea ja kurja või hea ja veel parema vahel. Neil oli valik halva ja veel halvema vahel," võtab režissöör Peeter Simm kokku filmi ajastu ja tol perioodil elanud inimeste saatuse.

Mati Põldre, kelle kontol juba 1980. aastast tuntud artistist Otsast vändatud linateos "Muusikarüütel", tõdeb, et mängufilmi tegemise idee idanes nii tal kui ka filmi teisel stsenaristil, Aleksandr Borodjanskil, juba aastal 1995. Suure muusiku teise abielu vältel toimuvale keskenduv linateos tol perioodil siiski ilmavalgust ei näinud. Põldre sõnul jäi koostööprojekt Venemaaga katki rahalise olukorra kehvenemise tõttu. Tänaseks on 12 aastat tagasi alustatu valmis saanud ja peagi publikule kinodes vaatamiseks.

Põldre, kes ka ise Otsaga koos töötanud, sõnul on ta Georgi ja Asta abielust rääkiva filmi stsenaariumit aastate jooksul ligi 15 korda ümber kirjutanud. "Rahvusvahelise koostöö puhul on igal riigil alati omad nõudmised. Soomlased tahavad, et filmis oleks kindlasti sees laul "Saaremaa valss", venelastel on jällegi teised soovid," selgitab ta pidevate täienduste ja muudatuste tegemise vajalikkust.

Filmi süžee põhineb Põldre sõnul suuresti inimeste jutustustel, Helga Tõnsoni, kes on Georg Otsa biograaf, materjalidel ja ka videosalvestistel, kus Asta Ots pajatab oma mõtteid ja tundeid tollest ajajärgust ja abielust suure kunstnikuga.

"Paraku pole filmi või kunsti objektiks mitte alati see, kui kõik sujub, läheb hästi ja õnnelikult. Filmitegemist ja kirjandusteost iseloomustab ikkagi see, et emale ei meeldi kõige rohkem mitte see poeg, kes sai kirikuõpetajaks, vaid see, kes istub trellide taga, kes on valerahategija või pangaröövel. Ja paratamatult olid vastuolulised ja drastilised ka need 22 aastat Georg Otsa elust, mil ta oli abielus Asta Otsaga. Selles perioodis avaldusid ajastu kõik jooned," toob Simm välja ka seiga, miks keskendutakse filmis just Otsa teisele abielule.

Sama keeruline kui lõpliku stsenaariumi kokku kirjutamine, oli ka peaosatäitjate leidmine. "Meie valik oli suhteliselt piiratud. Arvestatavaid kandidaate oli paar. Üks, kellega tõsisemalt rääkisime oli Jaan Tätte, mõtlesime isegi Dmitri Hvorostovsky ja Tanel Padari peale," tunnistab Peeter Simm, ent tõdeb, et Marko Matvere oli antud rolli ainuõige valik. Ka mustlaspäritolu Asta Otsa mängivat Anastasia Makejevat kiidab Simm ülivõrdes.

Filmi võtteperioodi võrdleb režissöör Simm naljatledes sõjaolukorraga. "Kunagi ei suju kõik ladusalt. Sõjas ei juhtu seda, et keegi kindralstaabis planeerib kava ja nii lähebki. Kohe, kui esimene laks käib, on plaan segamini," nendib ta lõbusalt. "Egas filmi tegemine ole ainult ideed. See on mitu veoautotäit tehnikat, mikrofone, kaameraid, mille tollimine ja üle piiri viimine on väga kallis. Seetõttu, nagu ikka, on väga tähtsad ka isiklikud kontaktid, oskused ja usaldus," räägib ta rahvusvahelise koostöö ja mitme riigi võtteplatsidel töötamise korraldamisest.

Ma ei saa öelda, et meil ei oleks filmi tegijatega ja nende inimestega, kes on helisaalis, kaamera ees või taga, vastastikust usaldust. Meil on lihtsalt suurepärased suhted, aga mida eemale võtteplatsist, seda rohkem hakkavad mõjutama ka kõik teised nüansid, mis jõuavad välja selleni, et ega me ei pääse üle ega ümber ka pronkssõdurist," tõdeb ta. Tema sõnul ei või Venemaal filmides iial ette teada, millal laekub võtteplatsile näppu vibutama ennast kuldbudaks pidava ametniku esindaja, kes töö tegemist veelgi pärsib.

Mõlemad mehed loodavad filmile edu ja tulevikku ka väljaspool Eesti riigi piire ning nõustuvad, et film võiks olla vanemale põlvkonnale tagasivaateks ja noortele, kes 20. sajandi raskest poliitilisest olukorrast ja Georg Otsast suurt ei tea, ajalooõpikuks.

Olles ka Raimond Valgre elust jutustava filmi "Need vanad armastuskirjad" režissöör, nendib Põldre, et huvi sõjaajal toimunu ning sel perioodil elanud inimeste mõtete ja tegude vastu on teda hoidnud siiani samal trajektooril. "Mind huvitab see, mida inimestega tol ajal tehti, miks nad hakkasid üksteist üles andma ja teisiti mõtlema," lausub ta ja tunnistab, et mingit tugevat isiklikku sidet tal antud perioodiga ei ole.

Küsimuse peale, millisest Eesti kultuuritegelastest oleks põnev veel filmi vändata, vastab Peeter Simm naerdes, et tööd on palju, sest kõik rahatähtede peal olevad isikud on väärt kinolinale toomist, ning lubab võtta selle naljatledes enda pühaks ürituseks. Pärast väikest mõttepausi mainib ta nimesid Viktor Kingissepp ja Jaan Anvelt. Mati Põldre lisab loetellu Aarne Oidi ning tõdeb saladuskatte all, et väike unistus on teha uuesti film ka Raimond Valgrest. "See on materjal, mida ma läbinisti tunnen," rõhutab ta ja tunnistab, et praegu saaks teha oluliselt täiuslikuma filmi kui üheksakümnendate alguses.

Fotod: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, Märten Kross, Kalev Vapper jun