Maalid ja muusika

"Näitus on sõna(de) jõust ja jõuetusest. Pop-muusikast, mille saatel olen üles kasvanud, mida olen fännanud või põlanud, millega suhestunud," lausub kunstnik sissejuhatuseks.

Millist kujundavat jõudu me vabatahtlikult endi peal toimida laseme, kui mantrana korduvaid ( ja seda veel sulniste helide saatel) laulusõnu eri eluetappidel üha uuesti ja uuesti kuulame. Need pop-muusika fraasid ja fraasikesed ongi uue aja käsulauad, mõistus ja südametunnistus. Reklaamtekstide kõrval muidugi. "Ainult et vabatahtlikult vist enamik meist reklaamklippe ei kollektsioneeri, salvesta ega taasesita," arutleb Elken oma maalidele saateks.

"Esitan versiooni või õigemini fragmentaariumi popmuusika kaudu teadvusse ujunud tekstikatketest, mis ühel või teisel põhjusel, ühel või teisel eluetapil on mulle ette jäänud. Näitusel esitatu ei ole ilmtingimata minu lemmikmuusika, rääkimata selle komplekssest visualiseeringust - seega tegemist ei ole revisjoniga nn mälu alateadvusest ega millegi sügavaga."

""Kerge muusika" ütleb ise juba kõik. Ei välista, et kellelegi võib see kõik rohkemgi korda minna. Suhe ei pruugi isegi plussmärgiline olla, sest mälus võib konkreetse pop-muusika faili kõrval salvestunud olla ehk midagi hoopis isiklikumat. Seega, praegu on minu näituse lisaväärtuseks popiidolid: "T.Rex and Me", "Bob and Me", "Cher and Me"," lausub Jaan Elken.

Kuid kui minna tagasi popi etümoloogiliste juurte juurde, ei ole ka ju esmapilgul eriti valikuvõimalusi - masside kaasamine ja kultuurilisuse devalveerumine läbi suurema tarbijaskonna (milline tõekspidamine siinses kultuuriruumis on väga levinud) on paratamatu.

"Liigitaksin Jaan Elkeni näituse "Palav" maalid ja teemavaliku pigem James Elkinsi mõtteid täiendades luhtunud tõsiduse äärealadele, kus on võimalus vastavalt kultuuri eneseteadvusele teha valikuid madala ja kõrge, kultuuri ja popluse vahel," kommenteeris kuraator Elin Kard.

Jaan Elkeni loomingu austajate rõõmuks on kunstnik uute teoste "Hot Love", "My Mamma Dont Allow Me, Stay Out All Night Long", "A Whiter Shade of Pale" kõrval ka mäluvärskenduseks Hobusepea galeriisse toonud mõned viited viimasest kümnendist: "Lucy in the Sky With Diamonds" (valmis 2001), "Mälumänguks" (Vaal galeriis) ja "I Can't Get No Satisfaction" (oli eksponeeritud 2005. aasta Tallinna Kunstihoone isiknäitusel). Rääkimata "BOB AND ME" tsüklisse kuuluv järjekordne "Knock, Knock Knocking On Heaven`s Door" ( mis ka sel näitusel väljas), mille prototüüp juba 90-ndate lõpus näitustel ringles.

Igatahes loob näitusesaalis kõlav muusika erilise elamusliku õhkkonna, mis söövitab sel väljapanekul esitletud maalid sügavamale mällu.

Autor: Tiina Kolk