Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Piiritusekamin tuleb moodi
Kamin ei ole enam ammu tarbe-ese. Kaminat ei ole vaja kütmiseks ega toidu küpsetamiseks. Kodudest on mõnda aega kadunud korstnad, nüüd ka tahm ja suits. Ei ole enam suurt puuriita ega vajadust puid tuppa tassida. Süsi, mis määris, on vaid mälestus lastelauludest.
Kaminad on muutunud. Kuigi neis põlev leek tekitab hubast soojust endiselt, puudub tuhk ja suits, kuna leegi tekitab denatureeritud etanool. Tänapäevase kamina võid pöörata suunas, kust sellele avaneb parim vaade, tahtmise korral lükata kas või toa teise nurka.
Hommikul ärgates süütad kaminas leegi puldist, mis on audiosüsteemi puldiga sarnane. Võid ka salvestada kellaaja, millal soovid, et kamin kustuks. Modernses kaminas hüplev leek põleb täiesti puhtalt ning kõik, mis leegist eraldub, on soojus, pisut veeauru ja hapnikuvaest õhku, mis inimese hingeõhuga on sarnane. Leek, mis tekib töödeldud piirituse põlemisel, on keskkonnasõbralik ning selle lahtumisel jääb järele tavaline vesi. Kuna korstnat enam ei vajata, ei kao tekkinud soojus korstna lõõri kaudu külma öhe, vaid jääb toale soojust andma.
Kuidas aga jõulude ajal lapsele seletada, mismoodi jõuluvana kamina kaudu tuppa saab - kui kaminal korsten puudub? Sellele küsimusele vastust ma ei tea. Võib-olla, kui leeki väga-väga pikalt vaatad, näed seal hüplevaid päkapikke ja haldjaid, printsesse ning kuningriike. Muistse muinasjutukangelasena hoiab kaminatuli külmavana akna taga; eredate täppidena valgustavad pimedust leegid kui kassi silmad öös. Ja nii, šerri või valitud viskisort klaasis, istud sügisesi tunde põleva kaminas ees, nautides leekide mänglevat kergust, mis täidavad toa soojuse ning kodutundega.
Heikki Haldre kirjutab blogi "Materialist - asjade kultus"
materialist.netikuller.ee/Fotod: tootjad
Autor: Heikki Haldre