Uudised
30. september 2007 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Fassaadi võib katta ka katusekividega

Juba keskajal oli üsna levinud majade otsaviilude katmine keraamiliste katusekividega, samuti kaeti tihti keraamiliste katusekividega korstnaid.

Et katusekivide vorme ei olnud palju, seadis see teatud piirangud katusekividest fassaadide kavandamisele. Peamiselt kasutati ka Eestis kõige laiemalt levinud Hollandi ehk S-katusekivi ning piibrisaba katusekivi, viimast on meil siiski haruharva kasutatud. Probleemiks oli katusekivide korralik kinnitus fassaadile.

Viimastel aastatel on katusekividest fassaade taas kasutama hakatud. Põhjused on nii majanduslikud kui ka arhitektuurilised-tehnilised. Nimelt on katusematerjalid fassaadimaterjalidest oluliselt odavamad, seetõttu on võimalik sobivate katusematerjalidega kavandada ökonoomselt korralikke fassaade.

See ei ole nii ainult katusekivide puhul, tihti kasutatakse fassaadide kavandamisel ka lainelisi ja tasapinnalisi kiudtsemendist (eterniidist) katuseplaate, kiltkiviplaate, vask- ja alumiiniumsindleid ning kokkuvaltsitud plekkfassaade.

Ajalooliselt on sageli kasutatud fassaadidel ka puitkimme ja -laaste, mis praegu jälle populaarsemaks muutuvad.

Arhitektuurselt võimaldab viimase saja aasta jooksul oluliselt suurenenud katusekivide eri vormide ning värvitoonide valik kavandada huvitavaid ja mitmekesiseid fassaade, kus sageli on katusekive kasutatud kombinatsioonis mõne muu fassaadimaterjaliga.

Samuti aitab katusekividest fassaadide kavandamisele kaasa siledate katusekivide kasutamise trend nüüdisaegses arhitektuuris.

Tehniliselt on siledate katusekivide lai levik ning erinevate kinnitusvariantide valik muutnud korraliku fassaadi kavandamise suhteliselt lihtsaks. Samuti toodetakse spetsiaalselt fassaadide jaoks mitmeid erikive, millega saab terviklikult kavandada nii katuseräästa üleminekut seinaks, fassaadinurki, akna- ja uksepõski jne.

Sisuliselt on katusekividest fassaadikonstruktsioon ventileeritav ehk riputatav fassaadisüsteem, mis on väga laialdaselt levinud kogu maailmas ning järjest rohkem ka Eestis.

Peamiselt kasutatakse tänapäevaste fassaadide kavandamisel plaadikujulisi katusekive. Suuremamõõtmelised tasapinnalised katusekivid on tavaliselt külg- ja otsavaltsidega, mis muudavad kavandatava fassaadi tuule- ja sademekindlaks. Prantsusmaal ja Beneluxi maades on laialt levinud ka väiksemõõdulised keraamilised katuseplaadid, mis leiavad tihti kasutust ka fassaadidel. Samuti kasutatakse fassaadide mitmekesistamiseks traditsioonilisi profiilseid katusekive.

Katusekivide paigaldamine fassaadil on suhteliselt ökonoomne ning sellega saab hakkama iga korralik katusemeister.

Võrreldes traditsiooniliste kivi- või krohvfassaadidega on katusekividest fassaadi paigaldamine oluliselt vähem töömahukas.

Samuti on enamasti katusekivitootjate poolt välja töötatud täpsed juhised ja tüüpsõlmed, mis võimaldavad korraliku projekti olemasolul ka kõige keerulisemaid fassaade korralikult teostada.

Katusekivid kinnitatakse puitroovile üldjuhul kruvide või spetsiaalsete klambritega.

Suuremate objektide puhul kasutatakse ka alumiiniumroove. Juhul kui liidete või üleminekute tegemiseks puuduvad spetsiaalsed kivid, kasutatakse selleks plekkprofiile.

Soojustus kinnitatakse kandevseinale tavaliselt metallroovidega, mille külge omakorda kinnituvad vertikaalsed kandvad metallprofiilid, nende külge roovid. Kindlasti peab sellise hingava fassaadikonstruktsiooni korral olema tagatud tuulutusavad soklis ning räästas või parapetil.

Vastasel korral muutub fassaad umbseks ning fassaadikatte taha hakkab kogunema niiskus.

Arvestades Eesti praegust majanduslikku seisu, kus suhteliselt kiire majandusareng ning heaolu kasv toimub peamiselt Rootsi pankade laenuraha, mitte tööviljakuse tõusu tõttu, oleks eriti mõistlik kavandada näiteks ühiskondlike hoonete fassaade selliste ökonoomsete, kuid arhitektuuriliselt mitmekesiste konstruktsioonidena.

Fotod: ÖKO-keskus

Autor: Peeter Kärp