Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kihutaval ehitus- ja kinnisvararongil pidur peal
Midagi nagu toimuks. Üks pakettmajadega kaubitseja räägib, et viimased pool aastat on olnud valmismajade müügiga tõsiseid raskusi. Tuttav maakler kurdab, et tehinguid on poole vähem kui aasta tagasi.
Sõber saab elektronkirja, kus pakutakse talle summat suurusega 50 000 selle eest, et ta soovitaks majaostjaks mõnda oma tuttavat, sugulast. Summa on küll ahvatlev, aga soovitada pole nagu kedagi.
Osa ehitusmaterjalide tootjaid ja maaletoojaid on pidanud hakkama aktiivsemat müügitööd tegema: kaup, mis enne nagu nõiaväel ladudest kadus, kipub nüüd sinna kohati toppama jääma.
Pangad, kes enne kahel käel laenuraha pakkusid, on hakanud väidetavalt oma lahkust piirama, rääkides turu ülekuumenemisest, lõhkilaenamisest jne. Aga olgem ausad, need eestlased, kellel ikka võimalust ja vajadust, on endale kopsaka laenukoorma juba turjale upitanud.
Maapiirkondade maade ja majade müüjad koos maaklerite armeega purjetavad aga endiselt kinnisvarabuumi laineharjal ja arvavad, et kui pealinnas on sellised hingematvad hinnad, siis võib ka sotsialismiaegsele eramule või poollagunenud talumajale vabalt kuue nulliga numbreid müügihinnaks virutada.
Tean nii mõndagi inimest, kes viimasel paaril aastal on teinud enda arvates soodsa tehingu ja ostnud endale vanema eramu, kui päris ausalt öelda, siis sara. Nüüd aga ollakse dilemma ees: kas hakata põhjalikult ümber ehitama või tuleks lammutada ning ehitada hoopiski uus maja.
Esimese puhul pakkus tuttav ehitusfirma juht vähemalt poolteist miljonit kuluvat, teisel juhul tuleks krundi hinnaks päris kopsakas summa.
Nii tasubki vanema maja puhul arvestada, kas laenurahast jagub ka piisavalt hoone elamiskõlblikuks tegemiseks.