Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kliendil on järjest harvemini õigus
Ehk olete märganud, et kauplustes, kus enne öeldi ostjale tere, enam ei öelda. Kas pole aega või on kauplus ostjatega niikuinii kindlustatud, et viisakas olla pole enam vaja?
Siseturu nõudluse plahvatuslik kasv on viinud selleni, et meie teeninduskultuur hakkab alla käima.
Teeninduskultuur tõusis märgatavalt siis, kui raha hakkas taas maksma. Sest nõukaajal võis sul ju raha olla, ent poest polnud midagi saada või oli selleks tutvusi vaja.
Sel ajal olid müüjad-teenindajad mõjukad inimesed, sõprus nendega oli vägagi hinnas. Ent tavaostja oli pigem segav faktor.
Me pole just jõudnud samasse seisu tagasi, kuid sinnapoole tüürime küll. Kaubanduskeskused on inimestest tulvil, taas on tekkinud nõukaaja ilming - järjekorrad.
Kas saabki nõuda kassapidajalt, kel järjekord looklemas, et ta ütleks meile "Tere" ja "Palun", "Tänan" ja "Nägemist"? Hea veel, kui käed nobedasti liiguvad. Rohkem kassasid samas tööle panna pole võimalik - pole inimesi.
Teeninduskultuuri teine suurem probleem on teenindajate eesti keele mittevaldamine.
Müüjannad võivad küll püüdlikud olla ja ise samuti piinlikkust tunda, aga kui ikka keelt ei oska, siis ei oska. Nädalate või paari kuuga keelt ei omanda. Aga ostjad pole ju ka süüdi.
Siin on küsimus pigem selles, et kauplused on teravas töökäte puuduses sunnitud tööle võtma eesti keelt mitteoskavaid inimesi. Sama kehtib ka näiteks turvafirmade töötajate, piletikontrolöride jt kohta.
Ent näiteks kauplustekett Maxima on sisse viinud oma eesti keele kursused, loonud oma keelekeskuse. Väärt mõte.
Mida me ise alati ei märka, märkavad teised: teeninduskultuuri allakäigule on tähelepanu juhtinud välisturistid.
Tallinna kesklinna restoranide ja hotellide hinnad on maailma metropolide tasemel, kuid teeninduskultuur (enam) mitte.
Paradoksaalne on, et hinnad tõusevad, aga teeninduse kvaliteet langeb.
Eriti nõrk on meie taksokultuur, mida võib pidada lausa meie häbiplekiks. Seega on välisturistil järjest vähem põhjust Eestit külastada.
Anekdoot. Kaupluse juhataja kutsub müüja oma kabinetti ja pärib rangelt:
"Ma nägin, et te vaidlesite ostjaga. Kas te ei tea, et kliendil on alati õigus?!"
"Tean väga hästi," on müüja kohmetu. "Ma just püüdsingi ostjale kannatlikult selgitada, et temal oli õigus, aga tema ägedalt vastu, et ei - hoopis minul oli õigus."
Niisugust situatsiooni Eestis naljalt ei kohta.
Autor: ÄP