Maja kui piraadi aardekirst

"Tead, see Vaik on üks hull inimene," ütles mulle tuttav, kui rääkisin talle plaanist külastada Käsmu meremuuseumi.

"Heas mõttes hull. Tänu sellistele oma ala fanaatikutele on ka tavainimesel võimalus näha seda, mis muidu oleks kuhugi erakokku ja kodudesse peidetud. Vaik näitab aga kõigile vanu kaunisasju, mida ta tihti oma rahakotti kergendades on kokku kogunud."

Selline julgustav sõnum tagataskus, maabusimegi ühel päikeselisel septembrikuu päeval Käsmu meremuuseumi õuele, kus meid tervitasid laisas tuules rippuvad laevalipud ning berni alpi karjakoer Odri, kes end külaliste tulekust kuigivõrd häirida ei lasknud.

"Isal on katusepanek käsil, ta kohe tuleb," lausus tütar Kadre, kui oli avastanud koridorist kamba inimesi, kes hämara tunneli lõpus avanevast aknast paistvat merevaadet olid silmitsema jäänud.

Peatselt ongi sinistes tunkedes ja väärika viikingi välimusega peremees ise kohal, heljutades ruumi puidu ja tõrvaõli lõhna. Käsil pole siiski mitte laevaehitus, vaid punaarmee pärandusena õuele jäänud tellishoone saab peale uue laudkatuse.

Koos Aarnega saabuvad ka kaks iiri setterit Maggie ja Manni, kes on otsekui meremuuseumi vapikoerad - on nad ju suure osa muuseumi tegutsemisajast pererahva ja külalistega kaasa teinud.

"Kuigi olen eiranud kõiki traditsioonilise muuseumitegemise reegleid, olen ma püüdnud siia hoonesse luua võimalikult eheda ajaloolise miljöö," räägib Aarne meid läbi eri teemade ja tubade juhatades.

"Olen püüdnud puhastada hoone seintelt välja kihte erinevatest ajastutest ja koguda kokku võimalikult palju meresõidu ja kalapüügiga seotud esemeid.

Nii mõnigi antiigikaupmees helistab mulle ja uurib, kas mul seda või toda oma kogusse oleks tarvis. Samuti teavad tuttavad ja sõbrad, et parim kingitus on mulle mõni merega seotud ese," lisab ta.

Nii pole midagi imestada, et mõnigi külaline ilmub kohale, näpus vana kilumannerg, mis antiigipoes võib vabalt pool tuhat krooni maksta. Vanade kilukarpide kogu muuseumis on tõesti aukartust äratav ja uudistamist väärt. Üks näitust kaenud välismaalane olevat kogunisti arvanud, et teist sellist kilukarbikollektsiooni mujalt Euroopast ei leiagi.

"Või jäädakse imetlema kuulsat Bechsteini firma klaverit või siis aastast 1590 pärinevat merekaarti. Üks külastaja uuris, et kus muuseumis selle originaal asub. Kui vastasin, et tegu ongi originaaliga, ei suutnud ta kuidagi uskuda, et sellise harulduse ühest külamuuseumist leida võib," pajatab Aarne.

Ühel seinal on arvatavalt mõnelt purjelaevalt pärit silt nimega "Lita". Aarne arvab, et see laev ilmselt kohalikku päritolu küll ei olnud.

Majas on temaatilised toad. On kalapüügituba uhkete ahingute ning kalapüügiriistadega seinal. On eresõidutuba koos kaptenimütsi ja merekaartidega. On kapteniproua tuba, purjekapiltidega seintel ja pitsilise aluspesuga vanal raudvoodil.

Ja loomulikult on uhked, värvilised ja suuremas jaos kirjadega klaaspudelid, mis aknaklaaside vahelt või laudadelt rõõmsavärvilist päikesevalgust vastu peegeldavad.

"Juba 1971. aastal, kui Lahemaa rahvusparki loodi, tegin ma ettepaneku, et seal võiks olla ka üks vastavalt ajastule sisustatud kaptenimaja ja miks mitte ka üks purjekas. Tollal oleks veel mehigi leidunud, kes kogemuste põhjal selle ehitamisega hakkama oleksid saanud. Aga kahjuks ei peetud toona neid mõtteid millekski," meenutab Aarne.

Muuseumiga on Aarne rassinud juba neliteist aastat. Nõukogude ajal oli territoorium ümbritsetud plankaia ja kivimüüriga, need on nüüdseks lammutatud.

"Teisigi tarbetuid nõukogudeaegseid ehitisi on maatasa tehtud, nagu sigala, kasvuhoone, koerte maja, aga tööd jagub siin ilmselt veel mitmele põlvkonnale," arvab ta.

Kui Eestis on paarsada muuseumit, siis Käsmu muuseum on külastatavuselt nii viieteistkümnes, võttes aastas vastu umbes 10 000 külastajat ja korraldades mitmesuguseid üritusi, näiteks kontserte ja viikingipäevi.

"Kui tavalised muuseumid teevad oma üritusi suure meeskonnaga ja riigi raha toel, siis seaduse järgi pole eramuuseumil riigilt midagi loota, toetuse saamine on välistatud. Kultuuriministeeriumi pakutav abi on aga nii väike, et sellele pole mõtet järelegi minna," räägib Aarne eramuuseumi okkalisest teest.

Ometi peab ka tema maksma hoone eest renti piirivalveametile, kellele vana kordonihoone ja seda ümbritsev maa-ala kuuluvad. "Rendileping lõpeb järgmisel aastal ning loodan, et seda pikendatakse või leitakse mingi muu lahendus paljudele Käsmu kapteniküla sümboliks saanud muuseumi säilitamiseks," on Aarne murelik.

Tahaks siiralt loota, et Käsmu meremuuseum on avatud ka aastate pärast. Hoone ja sellesse kogutud esemed on säilitamist ja vaatamist väärt. Maja on tõesti nagu piraatide aardekirst - avatuna on selle varandus kõigile nähtaval, peidetuna poleks sellest aga kellelegi kasu.

Kaks objekti on meremuuseumi territooriumile jäänud nõukogude ajast.

Üks neist on väga kentsakas tsemendist hirv. Kunagi oli maanteede ääres analoogseid kujusid terve hulk, nüüd on see üks vähestest, mis alles jäänud. Ta oli küllalt räbalas olukorras, kui ma ta leidsin, aga üks Inglise professor restaureeris ta ära. Professorile nimelt väga meeldis nõukogude võim ja nõukogude monumentaalkunst.

Teine objekt, mis lastele meeldib ja ronimiseks sobib, on 15 meetri kõrgune piirivalvetorn - kõrgus on inimesi ikka meelitanud. Sealt ei lahkunud valvel olev sõdur 50 aasta jooksul ööl ega päeval - lakkamatult jälgiti, et eestlased Nõukogude Liidust vehkat ei teeks.

Kui paljud hooned on maa-alalt kadunud, siis ühe mälestusmärgi võiduka punaarmee aegsest ehituskunstist on Aarne veel püsti jätnud. Silikaattellistest aiapost, mille on ladunud ilmselt ajateenijate virgad käed, ei saa olla enam kuidagi kõveram ja vildakam.

Õuel on piirivalvurite õpetamise plats, kus on betooni sisse jäädvustatud piiririkkujate jäljed.

Seal on ka loomade jäljed - juhuks, kui mõni loom tuleb ilma loata üle piiri, et Vene sõdur teeks ikka põdral ja karul vahet. Lisaks on õues veel juurviljakelder, mis oli kasutusel ka tsiviilkaitse staabina, ning maa sees on metallist tsistern, mis oli mõeldud ohvitseride varjendiks. Luugid käivad sellel kõik hermeetiliselt kinni, aga ühtegi õhutoru küll ei ole, nii et seal oleks nad lämbunud mõne tunni jooksul.

Olen nüüd heauskselt seda muuseumit teinud juba 14 aastat. Orienteerusin merendusele ja nimetasin selle Käsmu meremuuseumiks. Alguses tõtt-öelda kõhklesin, kas mul on õigus sellist nime võtta, paistis kuidagi pretensioonikas. Paned ühe toa kolu täis - kas see ikka on muuseum?

Ega ta tõesti traditsiooniline muuseum ole, sest ma ignoreerin ilmselt kõiki muuseumi tegemise reegleid. Aga ma olengi alati püüdnud kõiki asju teistmoodi teha.

Fotod: Andras Kralla