Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Omapärane ja isepäine Supilinn

Tiina Kolk 01. oktoober 2007, 00:00

"Meie Supilinna Seltsis oleme leidnud, et miljööväärtuslikul alal on mitu tahku. Tavapäraselt vaadeldakse neis piirkondades füüsilist osa - hoonestust (puitmajad, laudised, viilkatused jms), aga teine ja mõneti ehk tähtsamgi on sotsiaalne osa, vähemalt Supilinnas," märgib Supilinna Seltsi esimees Mart Hiob.

Supilinna Selts loodi 2002. aastal ning eelmisel aastal valminud Supilinna edendamise kavas aastateks 2006-2016 nähakse ühe eesmärgina piirkonna sotsiaalse mitmekesisuse säilitamist.

Supilinn oli algselt vaeste linnaosa, kus maju püstitati sellest, mis kätte juhtus. 18. sajandi lõpul Tartus möllanud suur tulekahju hävitas kogu puithoonestuse ja selle tõttu pole ka varasemaid ehitisi säilinud.

Supilinna enamuses 19. sajandist pärinevaid puitmaju iseloomustavad nende suhteliselt väikesed mahud ja üksteisega harmoneeruvad suurused, valdavalt ajaloolise, märkimisväärsete tänapäevaste lisandusteta välisilmes.

Traditsiooniliselt olid Supilinna suuremõõtmelised krundid piklikud, täis rohelust ja elamud paiknesid tänavajoone ääres, mitte aia sügavuses.

Mõnel juhul oli tänavaäärse maja taha ehitatud hoovimaja, mis oli tavaliselt väiksem ja vähem esinduslik, selgitab linnaplaneerijast Supilinna Seltsi esimees.

Supilinna elanikud kasvatasid juurvilja ja müüsid aiasaadusi linnarahvale. Tänavanimed - Kartuli, Herne, Oa, Meloni - andsidki linnaosale nime.

20. sajandi alguses ostis ärimees Hendrik Leppik pastor Gehewe pärijailt suure krundi, eesmärgiga rajada sinna uus omanimeline tänav.

1907. aastal alustati ehitustegevust ja tänava viimane maja valmis 1939. aastal.

Esimesed elamud projekteeris insener Fromhold Kangro. Tema juugendstiilis majade iseloomulikeks komponentideks on uhkete ornamentidega uste ja akende piirdelauad ning dekoratiivsetest tellistest ja maakividest laotud vundamendid. Lepiku tänava hoonetel on olnud õnne - Teise maailmasõja lahingud ei räsinud neid ja tänapäeval on sinna elama asunud inimesed, kes oskavad hinnata vana ja omanäolist.

"Väga oluline on aru saada vanade ehitiste ja arhitektuursete elementide väärtusest. Sageli ei ole seda võimalik rahalises mõõtkavas hinnata," tähendab Hiob.

Originaalsed fassaadidekoratsioonid, uksed, ukse- ja aknapiidad jms loovad miljöö. Tuleb tunnustada majaomanikke, kes esialgu suisa lootusetutena näivaid hooneid autentselt restaureerida püüavad.

Kuid kahjuks on ka Supilinnas maju, millele on remondi käigus pandud ette plastaknaid, uksi maitsetult vahetatud või kasutatud ebasobivat laudist.

Samuti on siia kerkinud mõned päris uued elamud, mis mõjuvad võõrkehadena. Aga õnneks on Supilinnas päevi näinud hoonetele ja avaramale linnaruumile lisaks alles ka seletamatu vabadus, sõbralikud ja seda olustikku väärtustavad inimesed, mis sisendavad veendumust, et Supilinn ei kao kuhugi!

2002. aastal loodi Supilinna Selts, mille peaeesmärk on Supilinna omapära ja keskkonnaväärtuste säilitamine - seda nii materiaalses kui ka vaimses mõttes.

Viimasega on seotud ka raamat "Supilinn minu elus".

2003. aastal algatatud sama nime kandvale kirjatööde võistlusele laekunud tööde põhjal otsustati välja anda teos, mis kõneleks Supilinnast - seda nii minevikus kui ka tänapäeval.

Kogumik sisaldab 26 kirjatööd, mis valgustavad väikese Emajõe-äärse linnaosa elu alates 1930. aastatest kuni nüüdisajani, puutudes vahel tagasivaatavalt ka tsaariaega.

Lood kajastavad läbi kirjutajate isikliku vaatenurga Supilinna elu-olu kogu selle mitmepalgelisuses.

Kõiki neid lugusid ühendab soe suhtumine Supilinna, sellesse väikeste puumajade ning suurte kruntide ja aedadega Tartu agulisse.

Fotod: Arno Mikkor

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:36
Otsi:

Ava täpsem otsing