Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

15 head aastat. Järgmised...

Mait Raava 03. oktoober 2007, 00:00

Eesti majanduskasv on olnud teiste Ida-Euroopa riikidega võrreldes muljetavaldav. Välisteguritest on edukat arengut toetanud globaalne majanduskasv, pikka aega madalad toorainehinnad, Soome ja Rootsi tehnoloogiasektori kasv, Vene-Lääne transiit, internet.

Sisemistest teguritest on meie arengut soodustanud kõrge enesehinnang. Eestil oli Nõukogude Liidus eesrindlik maine. Vaatasime Soome televisiooni, kultuuri- ja loomeinimesed reisisid välismaal. Pidasime ennast teistest paremaks. Pärnu oli Leningradi ja Moskva intelligentsi lemmiksuvituslinn.

Kõrge enesehinnang andis kapitalismis julgust ja indu, meri oli põlvini. Majandus avanes välisinvestoritele. Nii integreerusime kiiresti Põhjala majandusruumi. Suutsime elada omavahel suuremat tülli minemata. Kõik võimul olnud parteid viisid ellu liberaalset majanduspoliitikat.

Mis ootab meid ees? Mitmed välistegurid on meile endiselt soodsad. Internet levib ja tema funktsionaalsus areneb jõudsalt. Soome ja Rootsi arenevad stabiilselt tänu kõrgtehnoloogiale. Euro püsib. Suurriigid teevad koostööd. Samas on meile ebasoodsad vastasseis Venemaaga ning lähiregiooni tööjõukulu kasv. Neid tegureid võimendab USA ebakindel majanduskasv - see võib tuntavalt jahtuda või kokku kukkuda. Maavarade ja põllumajandussaaduste hinnad on täna kõrged ja ei pruugi lähiaastatel oluliselt langeda. Väliskeskkond on täna Eesti majanduskasvu jaoks palju ebakindlam kui möödunud 15 aasta vältel.

Olukorra tõsidust suurendab tõik, et mitme siseteguri osas oleme allamäge läinud. Nõukogude aja väga tugev haridussektor (mille seljas oleme seni ratsutanud) on tänaseks tugevasti alarahastatud. Insenere on vähe. Turul on lubatud hinnakartellid. Majanduses vohab korporatiivsus. Normiks on saanud elamine tänasele päevale. Seepärast on mitmed välisinvestorid lahkunud. Meie 1990. aastate alguse enesekindlus on kadumas. Tõele näkku vaadates -me pole 2007. aastal Brüsseli silmis pooltki nii heas kirjas, nagu olime nõukogude ajal Moskva silmis.

Eesti järgneva 15 aasta edu saab põhineda selgetel strateegilistel valikutel, mis on vabad soovmõtlemisest ja hämamisest. Strateegial, mis lähtub väliskeskkonna ilustamata analüüsist ja usutavate konkurentsieeliste suurendamisest. Sellist strateegiat ei saa tänases Eestis teha keegi teine kui parteid omal algatusel. Valikud on maailmavaatelised.

Vältida tuleb riiklikele arengukavadele tüüpilist olukorda, kus analüüs ja valikud oleksid võetud justkui eri riiulitelt - üks ei tulene teisest ja selle tagajärjeks on sahtlisse kirjutatud dokument.

Minu jaoks on küsitav, kui hästi vastavad meil sageli esile toodud kolm prioriteeti - IT, materjalitööstus ja biotehnoloogia - väliskeskkonna võimalustele ja meie tugevustele? Need on teadusmahukad ja mastaapsed ärid - kust me nendeks ressursse võtame? Miks me ei võiks hoopis sihipäraselt investeerida interneti või taastusravi niššidesse? Internetiäri on klastriülene, taastusraviks on meil loodus. Mõlemaks jätkub meil piisavalt inimesi.

Või jääb meie peamiseks ekspordiartikliks kinnisvaraarendus Euroopa äärealadel? Kui jah, siis võiks selle ka otse välja ütelda ja sinna riiklikult panustada, sh investeerida korralikult kinnisvaraharidusse ja -tehnoloogiasse. Nii, et see maailmas parim saaks!

Aadu Luukas tavatses ajale jalgujäämise näitena tuua, et 100 aastat tagasi tegutses Londoni piimaturul suurkaupmees, kes investeeris hoburakmetesse nägemata, et autotööstus tõstab pead. Peagi tuli tal oma äri kinni panna. Kas see on ka Eesti riigi saatus?

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:04
Otsi:

Ava täpsem otsing