Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eesti riik panustagu klastrimajandusse
Kui räägitakse klastritest, siis enamikul juhtudel pööratakse pilk Eestis väljapoole, näiteks maailma ühe vanima klastri - Silicon Valley - poole. Kuid näiteid tegutsevatest klastritest võib tuua mujaltki: autotööstus Saksamaal ja Prantsusmaal, nahatööstus Itaalias, merendus Soomes. Näiteid on teisigi - klastrid on arenev trend.
Mis ikkagi on klaster?
Klaster on turunduslike ja mitteturunduslike sidemete süsteem geograafiliselt kontsentreerunud ettevõtete ja muude institutsioonide vahel. Kontsentreerumisalaks on tavaliselt regioonid ja institutsioonideks näiteks ülikoolid, teadus- ja arenduskeskused, innovatsioonikeskused vms.
Klaster on kompleksne nähtus. Hea näide on Portugalis tegutsev tööriistatootmise klaster, kuhu ettevõtetele lisaks kuuluvad ka teadusuuringute keskus, ülikool, koolitus- ja konverentsikeskus. Kõik komponendid, mis tagavad konkreetse haru ja sellesse kuuluvate ettevõtete edukuse.
Klastrid ei teki kellegi suvast ega tahtest, nende areng on tingitud objektiivsetest põhjustest: ressursside vähenemisest, sellest, et tellijad tahavad tooted kätte saada aina lühema ajakuluga ja madalama tootmishinnaga. Klastril laiemas mõttes on kaks olulist eesmärki: tõsta ettevõtte ja sealt kaudu majandusharu konkurentsivõimet ning kujundada piirkonna mainet.
Milline on klastrima-janduse olukord Eestis?
Aus vastus: nii ja naa. Meie masina- ja aparaaditööstuses on olemas hästi arenev tööriistatootjate klaster, kuhu kuulub kaheksa ettevõtet, kes on koondunud Eesti Spetsiaaltööriistatootjate Assotsiatsiooni (ESTA). Ühinetud on ka vastava rahvusvahelise organisatsiooniga.
Potentsiaali klastrite tekkeks on ka siinsel elektroonikatööstusel, kus väliskapitalil põhinevatele ettevõtetele lisaks on tekkinud ka kodumaiseid tootjaid, kes suudavad edukalt konkureerida rahvusvahelisel turul.
Masina- ja aparaaditööstuse ettevõtete heaks partneriks on olnud Tallinna linn ja konkreetselt ettevõtlusamet, kellega oleme viis aastat teinud aktiivset koostööd, näiteks osalenud rahvusvahelistes klastriarendusprojektides (INNOCLUS I ja II), aga ka teistes arenguprojektides (INNOMET; INNOACT).
Paraku on riigi roll klastriarenduses jäänud nõrgaks. Küllap on üks põhjus selleski, et Eesti riigil puudub senini tööstuspoliitika. See oleks aga hädavajalik, kui tõepoolest tahame jõuda kõrgeltarenenud tööstusriikide sekka. Eeskuju tegutsemiseks ei ole vaja kaugelt otsida - Soome Nokia või sealne laevandus.
Milline on meie nõrk külg?
Ülikooliteaduse ja tootmise vahel peaksid asuma innovatsiooni- või tehnoloogiakeskused, mis ühelt poolt akumuleeriksid ülikooliteadust ja teiselt poolt aitaksid kaasa uute tehnoloogiate juurutamisele ettevõtetes.
Meie praegused tehnoloogiapargid on liigselt orienteeritud pindade rentimisele, et luua ettevõtete grupi kooslust ühel kontsentreeritud alal. Sellest kõrgtehnoloogilist klastrit iseenesest veel ei teki.
Meie siht peaks olema selliste innovatsiooni- või tehnoloogiakeskuste loomine, mis paikneksid tööstusele lähedal, aitaksid tõsta tööstuse konkurentsivõimet ja sidustaksid omavahel ülikoolid, teadusasutused ja tootmisettevõtted.
Ja selleks on vaja riigi kaasabi. Kui sellist sünergiat ei teki, jäämegi unistama teadusmahukast tootmisest ja kõrgeltarenenud tööstusriigid jäävad meile kättesaamatuks.
Autor: Jüri Riives