Karl Renser: usk iseendasse aitab saada hakkama

Annely Allik 03. oktoober 2007, 00:00

Meeskondlikud spordialad nagu jalgpall või korvpall õpetavad eluks hädavajalikke meeskonnatöö oskusi, jäähoki aga annab lisaks jõulisust. Ligi kolmkümmend aastat maailma suurima tootmismahuga masinaehitusettevõttes Talleks töötanud ning seal üle kümne aasta tootmist juhtinud Karl Renser on veendunud, et peamine on uskuda iseendasse.

"Igaüks on oma õnne sepp ning tehes kõike hingega, läheb sul hästi! Tuleb seada endale ise kõrgeid eesmärke ja uskudes, et saad sellega hakkama. Siis saadki!" kinnitab ta. Täna juhib ta samasuguse entusiasmiga üht vähestest Eesti masinaehitusettevõtetest, mis on kuulsust kogunud küll rohkem raja taga.

KT Arengu AS, mille juht on Karl Renser juba kolmteist aastat, valmistab maailmas omalaadset turvapakkimismasinat, mis on kasutusel juba paljudes Euroopa riikides: Lätis, Leedus, Austrias, Itaalias, Hollandis, Prantsusmaal, Venemaal, Ukrainas ja muidugi Eestis.

"Kui Talleks oli nõuka-ajal kõige suurema tootmismahuga drenaažiekskavaatoreid tootev tehas terves maailmas, siis täna ei oska isegi päris täpselt arvata, kui palju ja mida täpselt masinaehituse vallas Eestis tehakse," ütleb Karl Renser oma Tabasalu kontoris Tšehhi ja Slovakkia tehaste pakse kataloogipakke lapates. Näiteks ainuüksi Tšehhis ja Slovakkias toodetud masinaid võiks KRK Mõigu OÜ, mille juht samuti on Karl Renser, vahendada umbes 3500 eri toodet. Masinaehitusettevõtteid, mis üle terve riigi laiali paiknevad, on neis riikides väga palju. Samamoodi ka näiteks Rootsis. Infot nende kohta on lihtne hankida, kuna tavaliselt on igal pool kohaliku tootmisettevõtete liidu või riigi toel välja antud infobülletäänid, kuhu on koondatud selle riigi tootmisettevõtted ja nende toodang illustreerituna fotodega. Eestis selline asi puudub.

"Hädasti oleks tarvis sellist infomaterjali, kuhu on kokku koondatud kõik ekspordikõlblikud tooted. Oleks hea välismaal tutvustada, millega Eestis tegeletakse," ütleb hingega oma asja ajav mees.

See et kogu elu on olnud seotud masinaehitusega, pole muidugi juhus. Oma poisikesepõlve vabad hetked veetis ta garaažijuhatajast isa töö juures, ninapidi masinate juures. Pealegi on Karl Renseri isa kuldsete kätega mees, kelle ehitatud laste mänguväljakut või liuvälja hokimänguks toonase Heina tänava kodumaja hoovis käis isegi riigitelevisioon filmimas.

Väike Karl ei saanud enne oma jalgratastki kätte, kui oskas mingi isa antud sõlme lahti võtta ja uuesti kinni ka panna. Praegugi on 91-aastane Karl Renser seenior veel tegus mees, kes vahel poega õpetamagi veel kipub.

Samast koduhoovist saigi alguse ka Karl Renseri teine elu armastus - jäähoki.

"Alustasin hokimänguga küll suhteliselt hilja, alles 12aastaselt," jutustab ta, "kuid 16aastaselt treenisin juba endast nooremaid ja 18aastaselt Spartaki meeskonda saamine oli tõeline vägitegu!" Järgnesid 1960. aasta Kalevi meeskonnas Eesti noortemeistri ja 1961., 1962. ning 1967. aasta Eesti meistritiitlid, mitmed karikavõidud. Suviti sai edukalt võisteldud mootorrataste vigursõidus.

Tänini on hoki jäänud Renseri lahutamatuks hobiks, käies vähemalt nädalas korra Premia jäähallis hokitrennis, kus mängib endast üle 10 aasta nooremate meestega. "Helsingis seenioride MMil mõni aasta tagasi võitsime küll 10:0 Inglismaad, kuid kaotasime kõikidele teistele," naerab ta sellest rääkides lõbusalt.

Samamoodi ei paista ta väga muretsevat hokimängu nahka läinud mõne hamba pärast või alles hiljuti näost välja opereeritud hokikepi tüki pärast.

Hokimäng oli ka üks kaalukausse, miks noor Renser otse tehnikainstituudist Talleksisse tööle läks - Talleksil oli ju oma hokimeeskond. Talleks oli tollal maailmas väga kuulus, üks ENSV edukamaid ettevõtteid. Heade eeldustega noormees tegi seal kohe kiire tõusu karjääriredelil, tõustes mõne aastaga tehnoloogist tootmisjuhatajaks, edasi peatehnoloogiks ja siis juba tootmisdirektoriks.

Sügaval stagnaajal, aastatel 1982-1985, elas koguni terve perega välislähetuses Tšehhoslovakkias, mis ju aega ja olusid arvestades oli tõeliselt suur asi. "Talleksil oli sellel ajal kuues-seitsmes riigis oma esindajad, kes toodangut seadistada aitasid, tegid ekskavaatorijuhtide koolitust, hooldust jms," räägib Renser, kes töötas tehase esindajana Mashinoexpordi Tšehhoslovakkia esinduses.

Lapsed käisid 200 km kaugusel koolis, elasid internaadis ning rääkisid lõpuks juba slovaki keeles ja õppisid vene keeles. "Sellegipoolest said nad välismaal hea hariduse, nii et Eestisse naastes jätkasid õpinguid ning astusid vaevata ka ülikooli," jutustab siiani Tšehhi riigi suureks fänniks jäänud Renser.

Talleksisse jäi Karl Renser kuni Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni 29 aastaks. Nii et kui välja arvata pärast keskkooli lõpetamist 1959. aastal töömehena Termofüüsika instituudis töötatud lühike aeg, jäi Talleks tema ainsamaks töökohaks enne oma firmasse asumist 1994. a.

Sellest ajast on muidugi meenutada palju lõbusaid lugusid, alustades sellest, kuidas plaanimajanduse-aegu kell kolm öösel oli vaja vanglamüüride vahelt valmistoodang välja transportida, sest vangid tegid siis Talleksile tööd.

Samuti lõpetades sellega, kui Talleksi esindaja kutsuti Portugali, kus uus ekskavaator pidi katki olema. "Olin siis tootmisdirektor, kui see lugu juhtus. Kedagi ei olnud tol hetkel saata, nii tuli endal sõita, kuigi kodus ootas väike ühekuune beebi ja ma ei tahtnud sugugi minna," jutustab ta. "Kohale jõudes seisid mul kümme vihast meest kõrval ja vehkisid piltlikult öeldes rusikatega."

Uurimisel selgus, et masinal polegi midagi viga. "Probleem seisnes selles, et käigud käisid väga raskelt ja neid oli vaja lihtsalt tugevama jõuga vahetada. Ja siis oli vaja ette näidata, kas ekskavaator ikka töötab, istusin rooli ja kaevasin. Tegelikkuses polnud ma seda varem proovinud, olin vaid juhendist õppinud, kuidas see peaks käima!" meenutab ta. "Masinist ütles seepeale naljatades, et ma panen ameti maha - direktor saab hakkama, aga mina ei saa."

Nii et isalt-emalt päritud oskus oma kätega kõike teha tuli kasuks seegi kord.

"Olen selle kodust kaasa saanud ja oma lastele edasi andnud," mõtiskleb ta nüüd. "Mulle meeldib luua ja olla iseenda peremees. Oskan krohvida, keevitada, treida, mida iganes," arutleb korda ja puhtust armastav Renser, kelle stiil ei ole raiskamine. Samamoodi õpetas ta kõik oma lapsed ka endale kodu rajama.

Omal ajal Tšehhist ostetud vana Volga ja abikaasa 50kopikalise loteriiga võidetud Žiguli müügist saadud raha eest oma kätega ehitatud majas elab Karl Renser tänini.

"Muruniitmine seal on minu jaoks puhkus ning tomatikasvatus teine hobi peale tootmise ja Tšehhimaa," kinnitab ta. "Vahetan keskküttekatla ka kodus ikka ise ära, imelik oleks töömeest kutsuda!" muigab ta kavalalt.

"Minu moto on, et igaüks on oma õnne sepp ning tehes kõike hingega, läheb sul hästi!" Tuleb endale seada kõrgeid eesmärke. Uskudes, et saad sellega hakkama, saadki. "Peamine on, et ise usuksid - sa oled terve, sul läheb hästi, sul see õnnestub … Siis see nii ka läheb!"

Kuigi alati pole just kõige kergem eneses seda usku leida. Mees, kes noorelt raskele haigusele kaotas oma abikaasa ja jäi üksi kasvatama kahte poega, pidi üle elama veel ühe raske katsumuse, kui üks poegadest kolmekümne kuue aastaselt spordivõistlusel kokku kukkus ja suri. Täies elujõus sportlik ja ettevõtlik mees, edukas arhitekt.

"Rasked kaotused panid mind elu ümber hindama. Mõistsin, et aeg on kaduv ja tegelikult tahaks veel nii palju teha ja jõuda … Ei tohi jääda minevikku ja kurbadesse mälestustesse kinni, vaid tuleb mäletada head ja minna edasi," sõnab ta raskelt.

Täna tunneb ta rõõmu oma masinaehitusinsenerist vanema poja ja metsainsenerist kasupoja edust, lastelastest ning oma teisest abielust sündinud silmaterast, 15aastasest tütrest. Samuti mõistvast abikaasast ja armsatest vanematest. 91aastane ema hoiab vahel veel nüüdki lapselapsi.

Ka oma firmal on lõppkokkuvõttes ikka hästi läinud, kuigi algus oli üsna keeruline. Firma lõid kolmteist aastat tagasi rootslane Kent Trade ja grupi endised Talleksi töötajad. Tollal oli Talleksi tootmismaht kokku kuivanud. Üheteistkümne hea töömehe ja Rootsi partneriga lõi Renser oma aktsiaseltsi. Kuid poole aasta pärast selgus, et rootslastele ei antud pangast laenu uue toote väljatöötamiseks ja tootmise alustamiseks.

"Meil olid küll neli seina ja kvalifitseeritud tööjõud, aga mitte ühtki tööpinki ega seadet, rääkimata tellimustest … Rootsi partner laiutas vaid käsi ja ütles: "Ah, tee, mida tahad!"" meenutab Renser. Nii on see tänaseni - rootslane on siiani jäänud passiivseks osanikuks, kes juhtimisse ei sekku.

Siis aga tuli asuda aktiivselt oma turunišši otsima. Esialgne rootslase plaan oli toota Ameerika turule prügiautosid. Saatus ja meie aktiivsus viis meid kokku turbafirmaga Mikskaar, kes oli nõus maksma ettemaksu, kui ta saab hoopis turbapressi.

Nüüd ongi turbapakkimismasina, või pigem küll terve pakkimisliini tootmisest saanud KT Arengu peamine tegevus, mis tagab ettevõttele piisava töömahu. Kuna tegemist on pikaajalise protsessiga alates projekteerimisest kuni häälestamise ning kliendi juures ülespanekuni välja, suudetakse aastas toota keskmiselt neli liini. Lisaks toodetakse metallkonstruktsioone, et olla turumuutuste korral stabiilsed. Aastatega on firma saavutanud Eestis ja väljaspool hea, usaldusväärse toodangut pidevalt täiustava nime ning turbaseadmete tellimusi on juba järgmise aasta novembrini. "Tegemist on ju ikkagi rätsepatööga, iga kliendi tellimus on omalaadne ning valmistatud just tema vajadusi silmas pidades," kinnitab ettevõtte juht silmade särades. "Sarnaseid masinaid valmistatakse veel vaid ühes-kahes riigis maailmas ja tegelikult kahte päris ühesugust liini polegi olemas."

Kuna tegemist on omalaadse ja erilise tootega, siis oluline pole niivõrd töökoja sisseseade kui et väga hea projekt ja oskustöölised. Praegu on veel mõned Talleksi-aegsed konstruktorid, tootmisjuhid ja töölised. "Masinaehitajaid napib, aga tegelikult läheb neid tarvis nii viinavabrikus, leivatehases, kommivabrikus kui tööstuses, see töö ei sõltu ka riigikorrast," muretseb mees.

Minu isa iseloomustab kõige paremini entusiasm ja järjekindlus, millega eesmärke saavutada ja ettetulevaid raskusi ületada. Elus karastunud mehena ja suure praktikuna ei karda ta uute ja tundmatute asjadega tegeleda. Samuti on läbi elu teda iseloomustanud ausus ning lojaalsus omanike ja koostööpartnerite suhtes. Pigem on tal soov asju hästi teha, kui ratsa rikkaks saada.

Mulle on ta kindlasti õpetanud huvi masinaehituse vastu. Lisaks ka uutes ja harjumatutes olukordades hakkama saamist. Kõrvuti korraliku töötegemise ja optimistliku ellusuhtumisega on ta kasvatanud ka mind korra, puhtuse ja mõistliku kokkuhoiu vaimus.

Isa on jäänud mulle eeskujuks, kuidas väärikalt raskustest läbi tulla.

Tutvus Karliga on pikem, kui 20 aastat. Algas siis, kui Karl oli Talleksi tootmisdirektor, mina Paide filiaali tootmisjuhataja. Konkurendid oleme küll selle sõna kõige positiivsemas mõttes - soovime olla edukad! Karl on energiline ja ääretult optimistlik inimene. Oma optimismi ja energiaga suudab Karl kaasvestleja alati kaasa tõmmata ja süstida temasse uut sädet. Unustage lootusetud olukorrad!!!

Juhi ja alluva suhetest ei mäleta situatsiooni kus ta oleks autoritaalselt käskinud. Alati toimus arutelu, see võis küll venida aga ühine seisukoht moodustus alati. Oskas alluvaid suunata.

Ausus on see, mis Karli tema äris on saatnud. Ei mäleta, situatsiooni, kus Ta oleks jätnud kolleegi või äripartneri ebamugavasse olukorda.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:36
Otsi:

Ava täpsem otsing