Matk Eestimaa lõunatippu lõppeb taimenäitusega

Marko Kaldur 05. oktoober 2007, 00:00

Esmapilgul kerge pärastlõunase käiguna tundunud Eestimaa lõunatipu vallutamine kujunes tõsiseks ettevõtmiseks, mis eelkõige koormas rändajate autosid.

Eks iga tipu vallutamine on raske. Isegi kui alguses tundub, et loodusolud ja ilmastikutingimused soosivad, tuleb taolisel ettevõtmisel ikka ja alati ootamatusi ette. Nii juhtus ka Eestimaa lõunatipu vallutamisega Võrumaal Mõniste vallas Naha külas.

Lähenemine Eesti kõige lõunapoolsemale majapidamisele, külaga sama nime kandvale Naha talule, algab paari sirge metsasihiga, millele on rajatud autotee.

Mudamülgasteks sõidetud rada on läbitav vaid maastikusuutlike masinatega - sõiduautod ja isegi jalakäijad jääksid põhjatute lompide ja sügavate mudaste rööbaste vahel liikudes kergelt hätta.

Naha talu juures kasvava põlistamme vari on sobivaks kohaks, kuhu oma sõiduvahend jätta.

Tamme varjus on infotahvlid lõunatipu matkaraja iseloomustustega - kaardimaterjalid, koha taustainfo ja ajalugu. Muu hulgas on seal ka ülimalt oluline paberileht, mis kohustab lõunatippu suundujaid endast piirivalvele teada andma.

Kuna teekond viib vahepeal suisa Eesti-Läti riigipiiri äärde, siis on soovitav seda ka teha - nii saab end säästa võimalikest edasistest arusaamatustest.

Piirivalvekordoni korrapidaja telefonis pikka juttu ei tee - peamine soovitus matkarajale minejatele on hoiduda Läti-Eesti piirijoonest ning püsida mahamärgitud rajal. Kuigi Naha talust edasi riigi lõunatippu viiv tee tundub eemalt vaadates autoga sõidetav, on ühel hetkel rada otsas ja jätkata tuleb vaid kitsal rajakesel ning laudteel.

Aeg-ajalt tabab rändurite pilk küll tee kõrval sügavaid rattaroopaid, mille on pinnasesse kündnud septembrikuu keskel lõunatipuni sõitnud kohaliku motoklubi Wildhogsi liikmed oma tsiklitega. Ent nagu märgid reedavad, polnud tsiklimeestelgi Eesti lõunatipu vallutamine just kerge ülesanne.

Mitmekilomeetrine jalutuskäik viib esmalt üle heinamaa männituka varju. Silm haarab igal sammul rikkalikult seeni teepervel kasvamas - siiski ei tasu seenekorjamise ahvatlusele järele anda.

Ees ootab veel pikk teekond ning seened oleksid vaid koormaks kaasas. Männikust edasi kulgeb rännak mõnda aega segametsa all, kuhu üksluisuse peletamiseks on paigutatud erinevaid infotahvleid.

Ei tea, kas tegu on raja loojate huumoriga või pelgalt juhusega, ent tekstid pajatavad alguses süütutest metsloomadest, ent mida edasi liikuda, seda suuremaks ja kurjakuulutavamaks tahvlitel kirjeldatud loomad muutuvad.

Siiski ei õnnestu meil isegi tähelepanelikumal jälgimisel märgata ühtegi suurtel siltidel esile toodud looma.

Võib-olla peitub põhjus selles, et kuigi Eesti poolelt vaadates asub meie riigi lõunatipp täielikus pärapõrgus, jookseb Läti poolel piirist vaid napilt kilomeetri kaugusel suur Pihkva-Riia kivimaantee.

Sealne tihe liiklus on loomadki tõenäoliselt piirkonnast eemale peletanud.

Madal Peetri, teise nimega Piitre, jõgi on ühtlasi riikidevaheliseks piiriks. Seega on jõest vett ammutavad janused väga lähedal ka piirirežiimi rikkumisele.

Üksainus vale samm võib kaasa tuua probleeme ametivõimudega.

Õnneks siiski taoline olukord kaua ei kesta - eeloleval aastavahetusel liitub Eesti Schengeni leppe riikidega ning üle Läti piiri jalutamine muutub lihtsaks ja probleemivabaks. Piknikupaik Eestimaa lõunatipus on paigutatud mõnusalt kuuskede vahele.

Sellest vaid mõnekümne meetri kaugusel on suur silt, mis märgistab riigi lõunatippu.

Sildil olevad koordinaadid kattuvad küll reaalsetega, ent samas paigutas kaasasolnud asukohamääraja GPS tegeliku lõunatipu veelgi kaugemale. Igaks juhuks ei tasu piiritsooni küll kontrollima tõtata.

Piknikupaiga varjualusest leiavad loodusehuvilised päris üksikasjaliku ülevaate Eestis kasvavatest taime- ja puuliikidest.

Seintele ja riiulitele on kinnitatud nii näidiseid kui ka karbikesi taimeliikidega ja taimestikku tutvustavaid infoplakateid. Suurt muud aga Eestimaa lõunatipus vaadata polegi.

Pigem on just sinna jõudmine elamus omaette, koos teel esinevate raskustega ning faktiga, et riigi lõunapoolseimas punktis käidud.

Selle nimel tasub ette võtta väsitav mudas müttamine ning pikk kõnd läbi looduse.

Jalutuskäik Eesti lõunatipust tagasi piiriäärse Naha talu juurde on võimalik ka alternatiivset marsruuti mööda. Piknikupaiga juures rada lahkneb ning viib väikese ringiga taas jalgsirännaku algusesse.

See on loodud neile, kel soov veel teistsugustki loodust nautida või puudub tahe juba tuldud teed tagasi kõndida.

Piiri äärest sisemaale pöördudes tagasi tasub möödaminnes külastada Peetri jõe äärseid liivakivipaljandeid.

Need ühed Eesti vähestest valge liivakivi paljanditest paiknevad riigi lõunatippu viiva tee ääres. Tõsi, murenenud liivakivi ja allavarisenud kaldaserv on seal aja jooksul kahandanud paljandite algset majesteetlikkust.

See-eest näeb lähedalasuva Karisöödi küla kandis mööda jõeperve jalutades veelgi vägevamaid paljandeid, mille juurde on pääs küll raskendatud.

Seal ei ole ilmastik kiviseina murendanud, vaid kõrged valged müürid ulatuvad üle uudistajate peade puude latvadeni ning vihmavee uhutud kanjonid pakuvad julgematele põnevaid ronimiselamusi.

Peetri jõe kallastele ehitatud veskid ning jõge ületavad sillad ja sillakesed on omaette vaatamisväärsuseks, mille külastamisele tasub pühendada veel eraldi aega. Igav Eesti lõunatipu lähedal ei hakka.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:49
Otsi:

Ava täpsem otsing