Üüri- ja rendilepingul on suur erinevus

Jürgen Valter 08. oktoober 2007, 00:00

Üldlevinud on arusaam, et eluruume antakse üürile ning äriruume rendile ning seepärast ei pöörata ka lepingute sõlmimisel sellele küsimusele erilist tähelepanu. Selline arusaam üüri ja rendi olemusest on vale.

Ilmselt on selline väärarusaam nii laialt levinud seetõttu, et kuni 01.07.2007 reguleerisid üürile ja rendile andmist vastavalt elamuseadus ja rendiseadus.

Seega kinnisvara kontekstis oli põhimõtteliselt üür alati seotud elukohaga ning rent äripindadega. Alates 01.07.2002, kui jõustus tänaseni kehtiv võlaõigusseadus (VÕS), on õiguslik regulatsioon selles küsimuses põhimõtteliselt ja oluliselt muutunud.

VÕS ei erista üüri- ja rendilepinguid mitte lepingu objekti järgi, vaid lepingu sisu järgi (rentnike ja üürnike õiguste ja kohustuste sisu järgi). Nüüd võib üürilepingu objektiks olla nii eluruum kui ka äripind. Ning vastupidi: rendilepingu objektiks võib olla nii elu- kui ka äriruum.

Olenemata sellest, mida üüritakse, annab üürileping üürnikule vaid õiguse üüritavat asja kasutada (VÕS N 271). Rendilepingu puhul on rentnikul seevastu lisaks õigusele renditavat eset kasutada ka õigus saada rendiesemest selle korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja (VÕS N 339). Vili võib olla õigusvili või loodusvili.

Üüri ja rendi erinevust illustreerib ilmekalt õunapuu rendile või üürile andmine. Juhul, kui üürida õunapuu, saab üürnik õiguse ja võimaluse õunapuud vaadata ja seal otsas istuda, kuid õunu üürnik endale ei saa. Rendilepingu puhul kuuluksid ka õunad rentnikule.

Tulles tagasi kinnisvara juurde, on seega oluline teha vahet, kas näiteks äriruumid antakse üürile või rendile. Kui ruumid antakse üürile, siis ei ole üürnikul õigust ruume allüürile anda.

Rendi puhul võib aga allüürile andmist pidada eeldatavasti lubatuks, kuivõrd (all)üürile andmist võib pidada korrapärase majandamise reeglitele vastavaks tegevuseks ning allüüri summasid õigusviljadeks.

Loomulikult ei tohi unustada, et lepingule kohaldatavad normid sõltuvad lepingu sisust, mitte lepingu pealkirjast. Kui on sõlmitud rendileping, mis oma sisult vastab üürilepingu mõistele, on siiski tegemist üürilepinguga.

Samas ei tohiks alahinnata võimalikku segadust ja vaidlusi, mis võivad tekkida juhul, kui leping pealkirjastatakse näiteks rendilepinguna ja rentnik seda ka sisuliselt soovis, kuid rendile või üürile andja pidas siiski silmas üürile andmist.

Kokkuvõtva ja väga üldistava järelduse või soovitusena saab öelda, et pigem tasub vara omanikel sõlmida üürilepinguid, mitte rendilepinguid, sest rendileping annab rentnikule objekti suhtes märkimisväärselt ulatuslikumad õigused kui üürileping.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    06. December 2011, 19:34
    Otsi:

    Ava täpsem otsing