Urve Kalmist kahe jalaga maa peal

Elo Odres 10. oktoober 2007, 00:00

Intervjuud kokku leppides teatab Urve intrigeerivalt, et ega ta oma firma alustamisest ikka päris avalikult rääkida saa. "Algus on valgustkartev," hoiatab turismiärinaine.

Tegelikult on Bergerreiside omanikul lihtsalt veidi must huumorisoon. Urve alustas turismiäris ühes brittidele kuulunud puhkuseosakuid müüvas firmas. "Tol ajal olid puhkuseosakud turismiringkondades midagi väga madalat. Minu käest on isegi küsitud, et kas mina kirjutan neid Nigeeria kettkirju ka?!" räägib ta. Seepärast on Urve püüdnud ka madalat profiili hoida ja on aastaid oma äri ajanud ettevõtlusmaastikul peaaegu märkamatuks jäädes. Aga Bergerreiside 10. sünnipäeva puhul on ta nõus "kapist välja" tulema.

Õppinud on Urve hoopis tehnikaülikoolis automaatikat. Aga juba kooli kõrvalt hakkas ta tööle vabakutselise tõlgi-giidina. Kui britid otsustasid, et Eesti turg on ammendunud ja aeg pood siin kinni panna, otsustas Urve teha oma firma. "Inimesed, kes olid ostnud minult puhkuseosaku, tulid ikka nõu ja abi küsima. Firmas olin mina tegelenud just reisikorraldusliku poolega. Kliendibaas oli mul olemas, teadmised ja kogemused ka," selgitab Urve. Oma turismibüroo asutamine oli igati loogiline samm.

Suuri investeeringuid reisibüroo asutamine ei nõudnud. Urve üüris väikese kontori katusekorrusel, natuke vana mööblit ja üks laptop oli inglastest maha jäänud. Mobiiltelefoni Urvel tol ajal, kümme aastat tagasi, veel ei olnud.

Puhkuseosakute teema lõpetuseks mainib Urve, et paljud, kes selle kunagi soetasid, on siiani tema klientideks jäänud. "Mõnel on lapsed vahepeal suureks kasvanud, ühel aastal käib puhkamas üks laps, teine aasta teine oma perega, kolmandal aastal lähevad ise. Ja ostavad minu kaudu ka oma muud reisid."

Bergerreiside esimesed reisid olid Inglismaale, mis oli sel ajal hästi trendikas sihtkoht. Edasi tuli Tai, mis on Bergerreiside hitt ja alustala siiamaani. Taist rääkides ei hoia Urve ülivõrretega kokku: alati soe, mõistlik hinnatase, sõbralikud inimesed, hea tasakaal idamaise eksootika ja euroopaliku puhtuse vahel. Urve arvestab, et oma elust peaks ta praeguseks olema kokku umbes kaks aastat Tais veetnud. Mitu reisi sinna sisse mahub, pole enam võimalik kokku lugeda.

Peale Tai teeb Urve firma veel Hiina reise, kevadeks lisandub Jaapan. Peale selle müüb ettevõte edasi teiste reisikorraldajate reise ja lennukipileteid-hotellikohti individuaalreisijatele. Urve arvestab, et firma kasumist toovad oma reisid ja teiste reiside edasimüümine võrdselt 40 protsenti, individuaalreisijad 20 protsenti.

Kahjumis pole Bergerreisid kunagi olnud. Kehvematel aegadel võttis omanik endale lihtsalt vähem palka. Algusest peale on büroos Urvele lisaks olnud kaks palgalist töötajat, praeguseks on töötajaid viis. Suurem läbimurre toimus Urve arvates 2-3 aastat tagasi, kui inimesed hakkasid rohkem reisima.

Äripäeva naisjuhtide TOPis oli Urve Kalmist oma Bergerreisidega sel aastal igati auväärsel 36. kohal. Tahapoole jäid mitmed tuntud ärinaised. Ja mis kõige olulisem: Urve on üks väheseid naisi, kelle juhitav firma kuulub ainuisikuliselt talle endale. TOPis temast eespool oli sellistest ainult käesoleva numbri kaanedaam Olga Aasav.

Urve ise jääb tagasihoidlikuks, öeldes, et tema sihiks on tegutseda tasa ja targu: "Kuigi ma TPIs õpitud alal ei tööta, sain ma sealt eluks kaasa kaks asja: reaalsustaju ja hea numbrinägemise." Eestis võrdleb ta ennast kahe teise reisibürooga, mis tegutsevad samuti vaikselt omas kindlas nišis ja kuuluvad kumbki samuti ühele naisele. Need on VIP Reisid ja Reispass. "VIP Reiside omanik Katrin Virkus on ka TPI lõpetanud ja tema on ka kindlalt kahe jalaga maa peal," ütleb Urve. Kas ta seejuures vihjab ehk mõnele teisele turismiärinaisele, keda liiglennukad ideed on pankrotti viinud, jääb igaühe enda otsustada.

Bergerreise tabanud kriisid on tekkinud välistel põhjustel. "Kõige hullem oli tsunami, 2004. aastal. Enne seda oli linnugripiaasta, veel enne SARS. Eelmisel aastal oli Tais paleepööre," loetleb Urve. Nüüd on ta juba harjunud, et igal aastal sekkub ikka mingi force majeure ja juba ootab kerge huviga, mis siis seekord? Enne meie intervjuud naases Urve Taist just päev enne, kui seal toimus lennukatastroof. "Eks see kindlasti annab ka väikese tagasilöögi," arvab ta realistlikult.

Urve on pahane, et ajakirjandus pärast tsunamit kõigest palju mustema pildi maalis. "Aasta pärast tsunamit räägiti Tais, et meedia tekitas teise tsunami, mille purustused olid palju hullemad," ütleb ta. "Meediakära hirmutas turistid ära ja kahju oli lõpuks suurem, kui päris-tsunami tekitatu."

Kui Urve oma firmaga alustas, oli poeg just kooli läinud ja tütar käis alles lasteaias. Kui naine Tais uusi marsruute välja töötas ja gruppe kantseldas, olles ära ikka kaks nädalat kuni kuu aega järjest, oli kodu ja kaks last abikaasa Tarmo õlul. "Kui isa läheb pikemaks ajaks komandeeringusse, või on tegemist hoopis üksikemaga, ei imesta keegi, kuidas naine hakkama saab," juhib Urve tähelepanu. "Minu mees sai ka hakkama." Urvele meenub, et hoopis tema hakkas ükskord Tais muretsema, millega mees kodus tegeleb? "Helistasin ja uurisin: ega sa seal armukest ole soetanud? Mees siis luges mulle oma päevakava punktipealt ette: hommikul lapsed üles, süüa ja riidesse, üks ühte kohta kooli, teine teise kohta lasteaeda, ise tööle. Pärast lõunat hakkasid huviringid. Õhtul lapsed huviringidest kokku korjata, poes käia, süüa anda, õppetükke teha … Mees ütles: öösel kell 00-06 on mul tervelt kuus tundi aega armukese jaoks," naerab Urve.

Tõsiselt rääkides ei meenu Urvele ühtegi korda, kui abikaasa oleks ilmutanud tema töö suhtes rahulolematust. "Ta on olnud väga toetav ja mõistev kogu aeg," kinnitab naine.

Praegu käib Urve välismaal mõned korrad aastas. "Just (septembri keskel - toim.) tulin, novembri lõpus lähen jälle," toob ta näite ja lisab, et kuigi ta tõesti on töö tõttu palju ära, on sellel ka oma hea külg. "Oleme ka oma perega päris palju reisinud ja kohtadesse, mis on paljudele kättesaamatud." Urve loodab, et tänu sellele on tema lastel ka lai silmaring ja oskavad hinnata oma kodumaad. "Paljud eesti neiud on ju valmis suvalise mehe järel X riiki minema," toob ta näite. "Usun, et minu tütar küll mingile egiptlasele ega hindule kaela ei lange, kui ta on näinud sealset tegelikku elu."

Urve teab vanemaid, kellel on põhimõte, et küll lapsed ükskord ise reisivad. Tema on seisukohal, et seda head aega, kui lapsed on kaasavõtmiseks juba piisavalt suured ja samas veel tahavad vanematega koos reisida, on nii vähe, et see tuleb ära kasutada. Neljakesi koos reisimine on aga hoopis kulukam kui üksi või kahekesi. Nii tunnistabki turismiärinaine, et - üllatus-üllatus! - suurim osa tema sissetulekutest kulub reisimisele. Muid kulukaid hobisid Urvel ei ole. Tal on küll sukeldumislitsents, aga vee alla jõuab kiire elutempo tõttu vaid mõned korrad aastas.

17aastane poeg Henri on koolivaheaegadel ema firmas kätt proovinud, aga tehnikahuvi tõttu kaldub tema pigem isa jälgedesse. 14aastane Helen tahab praegu küll reisibüroosse tööle tulla.

Paar korda on Urvele pakutud, et müügu oma büroo maha, aga need pole olnud tõsiseltvõetavad ettepanekud. "Ja mis ma siis teeksin?" arutleb naine. "Ma ei ole rahulikult kodus lesija tüüp. Mingisse teise reisifirmasse konsultandiks minna - selleks olen ma ülekvalifitseeritud. Ja ega vist oskakski enam töötada teiste alluvuses. Hoopis mingil muul alal tegutsema hakata oleks kõigi aastatega omandatud kogemuste ja teadmiste minemaviskamine. Minu valik on tehtud, olen nagu katoliku nunn - tagasiteed ei ole."

Nii jõuabki Urve järeldusele, et tuleb oma firmat vaikselt edasi kasvatada. Ikka tasa ja targu, mitte tormates. "Võiks hakata tegema kuhugi kaugemale üksikuid huvitavaid reise," arutleb ta. Näiteks Uus-Meremaale. Kuigi Urve on käinud umbes 60 riigis, on Austraalia, Uus-Meremaa ja Lõuna-Ameerika tema jalast täiesti puutumata. "Reisibürooga püstirikkaks ei saa kunagi, aga väga mõnusat tööd saab terve elu teha," võtab ta oma äri olemuse kokku.

Fotod: Indrek Susi, erakogu

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:37
Otsi:

Ava täpsem otsing