Vivian ja Tige Kiisu

Kui Maersk Eesti ASi müügiesindaja Vivian Murd hästi järele mõtleb, siis mootorratast on ta endale tahtnud juba lapsest saadik. Tsiklipisik on pärit perekonnast, kus onu Gunnar Niine tavatses ringrajal kihutada ja kus ülejäänud suguvõsa hinge kinni pidades raja ääres seisis. Pisut rohkem kui aasta on Vivianil garaažis nüüd ka päris oma tsikkel. Noore algaja motodaami jaoks tundub Suzuki GSX-R 600 küll esmasel hinnangul enamiku motospetside jaoks ehk pisut liiga suur ja liiga võimas. Aga mitte Viviani arvates. Kui juba, siis juba, mõtles Vivian endale tsiklit valides.

See, et ta ratast omal jõul isegi mitte püsti ei jaksa upitada, Viviani ei heiduta. "Algul oli ratas jah suur ja raske, aga sellega harjus kiiresti. Kui on tahtmist, saad kõigega hakkama. Kui ma jätaksin kõik need asjad sellepärast tegemata, et ma ei suuda, siis jääkski kõik tegemata!" Üks tingimus oli, et ratas peab olema sportlik ja võimas ning sobima ka ringrajal kihutamiseks. Ainsana kiitis tütre ambitsioonika valiku lõpuks heaks vaid ema. Ja tulemus oli just see, mis Vivianil vaja. Võimas, sportlik ja kiire. 2006. aasta punasel Kiisul on kõik eeldused, et silma paista.

Viviani auks peab siiski ütlema, et vähemalt esialgu kasutab ta oma Kiisu võimsust väga tagasihoidlikult. Sadulas istudes on ta ettevaatus ise. Selleks on põhjust küllaga, sest tsiklisõit linnatänavail on kordi ohtlikum autoroolis istumisest. "Kui tsikliga linnas sõidad, siis oled süüdi või mitte, igal juhul kannatad sina. Tuleb olla kaks korda ettevaatlikum kui autoga. Sama maanteel - kui kõrvalteelt tuleb auto, võtan aeglasemaks. Sest aastase kogemuse jooksul on neid, kes lihtsalt ette keeravad, olnud väga palju. Autot nähakse, tsiklit mitte. Päästavad ainult kiire reageerimine, pidurid ja gaas," teab Vivian.

Pisut teine on lugu ringrajal. Teadmine, et kukkumise korral telefoniposte, autosid, metsloomi või mis kõige hullem, inimesi, ette ei jää, lubab rohkem sõitu nautida. Nädalavahetustel võibki Viviani leida Pärnu lähedalt Audrust Eesti ainsalt mootorratta ringrajalt. Kiire sõit tekitab emotsioone, mida sõnades on raske kirjeldada. Kiirus rajal ulatub kuni 200 km/h. Kurvides on tihtipeale väga raske end mitte pidurdama sundida, ohutunne ja hirm on niivõrd suured. "See, mis sa rajal koged, on midagi nii teistsugust kui see, mis on linnas sõites. See on selline rahu, mis tekib, see on tunne, mida on raske kirjeldada, seda peab kogema."

Kiire sõit tähendab tihtipeale julgust oma hirmudele vastu seista ja neist üle olla. Muidugi, lihtsalt julgusest on vähe. Mootorrattasõit on tehniline ala, kus tuleb tunda füüsikaseadusi ja vallata sõidutehnikat.

See, et kiirused on tsikliga suured ja kahtlemata eksisteerib ka võimalus surma saada, Viviani ei heiduta. "Surma saada?!? Võin duši all ka surma saada. Kui on aeg minna, siis on aeg minna. Kui ma iga päev iga tegevuse juures mõtleks, et ma võin surma saada, siis ei saakski midagi teha," ütleb Vivian mõtlikult. Seda illusiooni, et mootorrattasõit on ohutu, Vivian endale ei loo.

Oluline tegur mootorrattasõidu juures on väga hea varustus. Korralik, kõige kallim ja kvaliteetsem kiiver, nahast kombinesoon, korralikud selja- ja jalakaitsed. Nagu enamik mootorrattureid, on ka Vivian kukkunud. Esimesel korral ei juhtunud suurt midagi, kui mitte arvestada paari kriimu tsiklil, teisel korral oli lugu tõsisem, kiirus suurem ja kiiver läks pärast seda mahakandmisele. Sellepärast ütlebki Vivian, et ratta ost oli tema jaoks "kalkuleeritud risk". Täpsemalt, nii võimsat riista kui mootorratast omades peab inimene endale väga täpselt aru andma, mida ta teeb. See peab Viviani sõnul olema inimene, kes suudab jääda rahulikuks ka eufooriatundes: "Mitte nii, et silmad ruutus peas ja igasugune mõtlemine kaob - sellised inimesed tuleks rattast väga kaugel hoida. Või siis vähemalt piiritletud ruumis, kus nad teisi ei ohustaks!"

Autod jätavad muidu nii motohuvilise Viviani aga üpriski külmaks. Tavaliselt sõidab ta ringi väikese Hyundai Getziga. Autoga, mis ajab korralikult asja ära linna peal tiirutades ja ei jäta hätta ka põgusal väljasõidul. Aga iial ei tuleks kõrvaltvaataja selle peale, et just sellise auto roolis võiks istuda üks kirglik kiirusenautija.

"Auto," selgitab Vivian, "tähendab seda, et su ümber on palju tuima plekki." Hoopis teine on lugu, kui jalge vahel mürisemas võimas raudratsu, tuul kõrvus vuhisemas ja keha kurvidele aktiivselt kaasa elamas. Punajuukseline motofänn teab: "Kõik ongi just nii hea, kui ma olin varem alati mõelnud, ja paremgi veel!"

Fotod: Andres Haabu