Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Omamine on eilse päeva äri
Õnnitlen kõiki kinnisvaraomanikke, kel on õnnestunud turuväärtuse kasvult teenida. Kuid on aeg teadvustada, et edasine edukus kinnisvaraturul eeldab suuremat pühendumist ja professionaalsemat tegutsemist. Kinnisvara kasutamiseks ei ole selle omamine ilmtingimata vajalik, kuigi Eesti turul on see tavapärane. Elamispinna puhul on omandis vara osakaal u 90 protsenti, kontori-, teenindus- ja tootmispindadel hinnanguliselt 66 protsenti. Arenenud lääneriikidega võrreldes on seda üsna palju.
Omandilembus on kasvava turu tingimustes igati mõistetav, Eesti eripära on kindlasti ka toimunud omandireform, mis on teinud omamise justkui iseenesest mõistevaks. Siiski, suund rentimisele on märgatav, põhiliselt täiendava kapitali vajadusel ja välisomanike rendistrateegia rakendamisega.
Ma ei väida, et kinnisvara rentimine on n-ö tänapäevane lahend, alati ratsionaalsem ja omamise ees eelistatum. Mõlemal variandil on omad head ja vead. Arenenud lääneriikides on just avalik sektor otsimas ja katsetamas erinevaid sümbioosmudeleid, mis maksimaalselt arvestaks konkreetse organisatsiooni vajadusi.
Organisatsioonile vajaliku kinnisvara rentimine võimaldab keskenduda põhitegevusele ja on kindlasti läbipaistvam kulude kontrollil. Lihtsaimal juhul ostetakse kogu kinnisvarakasutus (sh korrashoid) teenusena sisse ja ainus mure on maksta arveid.
Kinnisvara omavatel organisatsioonidel on probleeme (ja valikuvõimalusi) märksa enam. Lisaks omakasutuses olevate pindade haldamisele tegeldakse ka arendamisega kas väärtuse kasvu või tulu teenimise eesmärgil. Liigse vara hoidmine väärtuse kasvu eesmärgil on juba eilse päeva äri, enamik on seda mõistnud ning vara realiseerinud. Väljaüürimine võib olla tulus tegevus, iseküsimus, kui efektiivne on see võrreldes põhitegevusega.
Kui positiivseid näiteid saab tuua nii era- kui avalikust sektorist (Tartu Ülikool, SEB Eesti Ühispank, Eesti Energia), siis negatiivsed näited kipuvad olema valdavalt avalikust sektorist. Mul on hea meel, et riik, meie suurim kinnisvaraomanik, on suutnud näidata tahet sellest seltskonnast välja rabeleda. Riigi Kinnisvara ASi on koondunud professionaalsed juhid ja spetsialistid, kuid paraku ei ole neil seni selget omanikupoolset visiooni. Valitsuse heaks kiidetud riigi kinnisvarastrateegia dokument ei ole võluvitsake, kuid loob paljude probleemide lahendamiseks võimaluse.
Autor: Veronika Ilsjan