Kaugemalt saab rohkem - nii raha kui ka emotsioone

Stockholmi Ülikooli majandusmagister Zirnask tegi oma esimese rahapaigutuse 1993. aastal eestlastest entusiastide juhitud Broker Balticu fondidesse.

"Sellega läks enam-vähem edukalt, kuigi nemad pidid ka poe lõpuks kinni panema," meenutab mitme majandusajakirja toimetaja Zirnask. Tol hallil ajal, mil enamik eestlasi harjumusest ise veel kartulit kasvatas ja investeerimisest sisuliselt kuulnudki polnud, lootis Zirnask kenakest tootlust tänaseks unustatud Eesti Börside Investeerimisfondist.

Kuigi teoreetiliselt oleks võinud teenida kotitäie präänikuid, tulid fondi maksejõuetuse tõttu hoopis esimesed vitsad.

"Põhisumma ei olnud suur, kaotus oli pigem psühholoogiline," nendib vandersellist väikeinvestor. Edasi liikus Zirnaski tööga teenitud raha igasugustesse aktsiatesse, mida alates 1996. aastast sai soetada juba Tallinna börsilt. Juhtus aga nii, et kümmekond kuud enne 1997. aasta börsikrahhi müüs mees kõik aktsiad maha. Küll mitte niivõrd prohvetlike võimete, kuivõrd korteriostu finantseerimise vajaduse tõttu. Suur kaotus läks Zirnaskist mööda. Seejärel tekkis aga jälle vaba raha, mis oma koha börsil leidis. Paljude finantsraamatute autor Zirnask ütles, et siiani on ta isiklik eelarve olnud alati ülejäägis, mistõttu ongi investeerimiseks raha jätkunud. Igakuist kindlat summat ta väärtpaberitesse ei suuna - summa sõltub pigem olukorrast.

Enne börsi elavnemist 2000. aastate alguses soetas ta erinevate Eesti ettevõtete aktsiaid, mille hulgast säravaimaks osutus Hansapank.

"Kuigi ma aasta peale ei ole kõigile investeeringutele tootlust ümber arvestanud, võib öelda, et laias laastus oli see parim investeering," märkis Zirnask, kes esialgsest miinusest hoolimata pangaaktsiaid osade kaupa juurde ostis.

Siis toimus Zirnaski fookuses muutus - kohalike pankade vahendatavate fondide valik paranes ja mehe raha voolas ühe enam professionaalide juhitud väärtpaberitesse. Praegu teenivad peremehele raha investeeringud näiteks Kesk- ja Ida-Euroopas, Aasias või ka Ladina-Ameerikas. Viimase aasta fondide tootlused on jäänud 6-70 protsendi vahele.

"Olen rohkem makromajandusnäitajaid jälgiv tüüp. See pakub rohkem huvi," põhjendab Zirnask oma fondilembust. Eelkõige keskendub ta kiiresti arenevatele poliitiliselt stabiilsetele piirkondadele. Pealegi nõuaks aktsiad konkurentsis püsimiseks tema arvates päevas vähemalt tund või kaks.

"Selle aja isegi võib-olla leiaks, aga millegi muu arvel. Pigem teen seda muud," ütles mees, kelle matkad, muuhulgas ka jalgrattal, on kulgenud läbi mitme riigi Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas. Rännakuid ta investeerimisega ei seo, kuigi tunnistab, et huvi kaugete paikade vastu nähtub mõlemal juhul.

"Sealt võib ebaratsionaalsust sisse tungida. Reisihuvilisena tunnen kauge piirkonna vastu rohkem huvi kui investeerimise mõttes mõistlik oleks," mõtiskles mees. Ta lisas, et näiteks Vietnamis seigeldes sai ta küll kinnitust, et regiooni pandud raha on õiges kohas.

Konkreetset hoidmisperioodi Zirnask enne investeerimist paika ei pane, kuid tõdeb, et erakorraliste rahavajaduste puudumisel võiks horisont olla siiski viis kuni kümme aastat. Õnnestunud rahapaigutuste kasumeid ta välja ei võta, vaid suunab need taas turule. Kui suureks mitmel moel maailmaränduri Zirnaski portfell juba kosunud on, jätab ta enda teada.

"Nii suur veel ei ole, et saaks puhtalt oma investeeringute juhtimisele pühenduda ja sellest elatuda," märkis ta vaid.