Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

President Putin või peaminister Putin, vahet pole

Tõnis Arnover 12. oktoober 2007, 00:00

Valgevenega võrreldes käituks Venemaa justkui igati demokraatlikult. President Vladimir Putin ei riku põhiseadust, rahvas valib peatselt uue parlamendi ja presidendi. Putin võib presidendikandidaadiks esitada kelle tahes, ligi 80protsendiline rahva toetus ja meedia absoluutne kuulekus tagavad iga Putini kandidaadi läbimineku. Tõustes ise suurima erakonna Ühtne Venemaa etteotsa, tagab ta erakonnalegi hiigeltoetuse ja endale peaministri koha.

Ainuke erinevus on nüüd selles, et kui enne olid võimuohjad tema kui presidendi käes, siis edaspidi hoiab ta neid peaministrina. Ning nii president kui ka kogu riik on tema käes nagu marionett.

Oxfordi ülikooli professor Norman Stone kirjutas eelmise nädala Timesis, et Putin on olnud väga edukas liider, kes on mahakantud riigi toonud tagasi maailmaareenile ja kellel on suur tavainimeste toetus. Professor leiab, et edukuse tõttu on Putinil täielik õigus ka peaministrina riigi juhtimist jätkata ja pigistada silm kinni isegi põhiseaduslike formaalsuste suhtes.

Tõesti, Putin on poliitiline geenius, kes saatuse ja president Boriss Jeltsini tahtel tõusis teisejärgulise kagebiidina ja peterburglasena Moskva võimuladviku tippu. Tema geniaalsus seisneb selles, kuidas ta oma kagebiitidest sõbrad ja tuttavad on nihutanud kõigile riigi võtmepositsioonidele, nii nähtavatele kui ka nähtamatutele. Ja nagu näib, on valik olnud hea, sest nende meeste ühisel jõul on riik jõudsalt tugevnenud.

Tegelikult on see ju väga armas, kuidas president televisiooni otsesaates rahva küsimustele vastab. Või kuidas ta ministreid vaibale kutsub ja nendega isalikult tõreleb ning siis kõigi silme all peaministri välja vahetab. Või kuidas ta lubab oligarhid ohjes hoida. Aga sellest ei loe kahjuks välja tegelikke võimuvahekordi või presidendi rahaallikaid. Sest tegelikud otsused tehakse väga väikeses ringis ning just see ringkond püüab kramplikult võimu külge takerduda. Aga ega selleski ole Venemaal midagi uut. Kes ei mäletaks, kuidas neid poliitbüroo tudisevaid puuslikke viimase hetkeni üleval hoiti, kuna nende taga oli terve klann, kes tahtis hästi elada.

Praegu ei ole mõistagi tegu tudisevate puuslike, vaid parimais aastais tegusate meestega. Presidendiametit lõpetav Putin sai ju alles äsja 55. Väidetavalt kuulub Putini lähikonda viis meest: Gennadi Timtšenko, Juri Kovaltšuk, Vladimir Jakunin, Aleksei Mordašov, Roman Abramovitš. Nendega peab ta võimalust mööda nõu väga tihedasti. Ei tea, kas üllatav, aga neli neist on oligarhid ja ainult üks, Vladimir Jakunin, Venemaa suuruselt teise riikliku ettevõtte, Vene Raudteede juht.

Kõige saladuslikum mees nende hulgas on Timtšenko, Putini KGB ja judokaaslane, praegune väidetav Kremli kassahoidja, kes kontrollib Šveitsis registreeritud Gunvori grupi kaudu neljandikku Vene naftaekspordist. Kui Vene rikaste edetabelites pole temast olnud jälgegi, siis Poola Wprost pani ta eelmisel kuul hoobilt Vene rikaste seas kolmandale kohale, hinnates tema vara 20 miljardile dollarile. Vägev potsatus mehelt eikuskilt, kes kunagi ühtki intervjuud ei anna.

Timtšenkoga ühes paadis on Kovaltšuk, Peterburi Rossija panga üks omanikke. Just see pank on Peterburi kagebiitide tähtsaim rahaallikas.

Oligarhidega tihedates sidemetes Putin on ametlikult nende suhtes resoluutne. Ühtse Venemaa kongressil selle kuu algul ütles ta muu hulgas: võim ja raha peavad eksisteerima eraldi, see puudutab ka partei nimekirja. Selle jutu peale on väga kummaline leida Ühtse Venemaa nimekirjast 26 viiesaja rikkaima hulka kuulujat. Aga mõistagi ei ole nende seas Timtšenkot.

Enne valimisi on korraldatud ka sõnakuulmatu oligarhi näidisnõiaprotsess nagu eelmine kord. Kui siis olid ohvrid naftafirma Jukos ja Mihhail Hodorkovski, siis seekord on rataste vahele jäänud Russneft ja Gutserijev. Gutserijev teenis Kremli meelepaha ära sellega, et oli riigi nina alt ära napsanud mitu Jukose pankrotipesa magusat pala. Võimumeeste mõõt sai täis siis, kui ta jõudis hiljuti kokkuleppele Slovakkia naftafirma Transpetrol 49protsendilise aktsiapaki ostmises. Tema varad arestiti, poeg sai saladuslikult surma ja ta ise taheti vangistada, kuid jõudis siiski pageda Londonisse, kus nii mõnigi oligarh juba redutab.

Üks saladuslikumaid küsimärke Putini lähikonnas on Jakunin, Pärnus sõjaväelase peres üles kasvanud mees. Pärast Peterburis ülikooli lõpetamist on ta teaduslik-tehnilise luure tippspetsina töötanud New Yorgis, seejärel olnud Rossija panga nõukogus ja Putini suvilanaaber. Nüüd on kindralleitnant Jakuninile eraldatud 500 miljardit raudtee kordategemiseks. Ta juhib ka mõjukat õigeusuorganisatsiooni Andrei Pervozvannõi fondi ja on tihedais sidemeis õigeusu kiriku juhtkonnaga, sealtkaudu ka Putiniga. Pole välistatud, et just see toetus saab määravaks tema tõusmisel presidendiks.

Putini klikk on kogu aeg rõhku pannud oluliste majandusvaldkondade kontrolli alla võtmisele. Selle tagajärjel on tekkinud seitse suurt võimukeskust: Gazprom, Venemaa Raudteed, Rosneft, Rosoboroneksport, Rossija panga aktsionärid ning Oleg Deripaška ja Roman Abramovitši ärigrupid. Viit esimest juhivad Putini sõbrad, kellest kaks on presidendikandidaadid. Kaks Venemaa rikkaimat oligarhi on Putinile üdini truud ja seepärast on neile antud tegevuseks vabad käed.

Kui edukaks kujuneb Vene majandus nende mammutite juhtimisel, mida veelgi juurde sünnib, viimati tuumatööstuse vallas? Presidendi majandusekspertide rühma juht Arkadi Dvorkovitš on miskipärast seisukohal, et nende loojad ei püüagi aru saada eraäri põhimõtetest ning et see tee viib Vene majanduskasvu seiskumiseni.

Kummal on õigus, kas eksperdil või kindralitel, näitab tulevik.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:06
Otsi:

Ava täpsem otsing