Seltskonnamäng 21. sajandil

"Aastaid tagasi korraldasime võistlused ise ja eks need olid stiilis köievedu ja sangpommi rebimine," kirjeldab kinnisvarafirma Vestman Grupp ASi sekretär-juhiabi Heli Raud. Tänaseks on olukord muutunud. "Me lähme rukist lõikama" vaevalt et enam kellelegi peale läheb, leiab Raud. Ikka on oluline üllatuslik ja võistluslik moment ning tegevus ei tohiks olla ka väga tõsimeelne nagu mälumäng, selgitab Raud.

"Tagantjärgi tundub mõni mäng küll päris totakas, aga kohapeal on tavaliselt hästi naljakas," tunnistab Raud tagantjärgi mängusid meenutades.

Rauale meenub ühe eredama elamusena lastemängu "Taevas, nina, maa" täiskasvanute versioon, mis korraldati suvepäevade teise päeva hommikul, kui kõigi töötajate tähelepanuvõime ja reageerimiskiirus polnud parimate killast. Selles mängus pannakse kollektiiv rivvi ja mängujuhi poolt antava käskluse alusel tuleb näidata näpuga kas siis taeva, maa või oma nina suunas. Mäng muutub tasapisi raskemaks - kasutusele tulevad vene- ja ingliskeelsed väljendid (neba, zemlja, nos ja heaven, land, nose) - ning kohmakamad kukuvad tasapisi mängust välja.

Mängujuht peab olema suhteliselt range, et kohmerdamine ja liigne ajaviitmine järelemõtlemiseks loeks vale suuna näitamisena. Lõpuks, et asi eriti huvitav oleks, toimub mäng vastandite põhimõttel - käsklus maa tähendab taevast ja taevas maad. "Päris raske on korraga mõelda ja liigutada, õigemini kõigepealt mõelda ja siis vastavalt liigutada," tunnistab Raud.

ASi Viljandi Metall ettevõtete grupi sekretäri Kersti Susi jaoks oli meeldejääv jõulupidu, kus töötajad kaasati näitlejatena teatritükki.

Õhtujuht vestis jõulumuinasjuttu, mille saatel esitati pantomiimietendus. Inimesed said oma oskusi proovile panna tuuleks, lumehelbeks ja kuuseks kehastudes.

Salva Kindlustuse ASi turundusjuhi Kalle Konradi jutust koorub firmaürituste kontekstis välja võtmesõnana sport. 9 korda on toimunud triatlon. "Mitte just olümpiadistantsid, aga kõigi triatloni elementidega võistlus," kirjeldab Konrad. Kui ise osa ei võta, saab teistele kaasa elada, lisab ta.

Sporti ja mängulisust pakutakse üritustel paljudes teisteski firmades, olgu selleks siis võrkpall pimesikuna ning kolleegide instruktsioonide järgi liikudes, märgade pesukäsnadega rahvastepall või jalgpall Fairyga libedaks muudetud kileplatsil.

Tõnis Milling, kelle suurt populaarsust firmapidudel meelelahutajana näitas esikümnesse platseerumine sel aastal Äripäeva korraldatud küsitluses, jagab oma kogemusi peojuhi vaatepunktist. "Kui tahad meeldejäävat, siis on vaja midagi uut." Eks seltskonnamänge teame ju me kõik, ent just uudsus ja mängu sidumine firma tegevusalaga annavad asjale vürtsi, toob Milling välja olulisemad põhimõtted mängu valikul.

Mänge on Millingu repertuaaris 60-70 kanti, neist 10-15 valib ta konkreetseks õhtuks välja ja seejärel otsustab kohapeal, sõltuvalt rahva meeleolust, lõpliku valiku.

Kindlasti ei soovita Milling teha pidusid eraldi juhtkonna ja töötajate jaoks, sest üks pidu peab ikka asutuses olema, kus õmbleja saab bossiga tantsu lüüa. Turundusosakonna või juhtkonna pidu võib ju alati lisaks korraldada, viitab Milling meeskonnatunde tekitamise olulisusele.

Milling soovitab ettevõtetel kasutada julgelt professionaalide abi - nemad teavad kohti, bände, toitlustusfirmasid ning oskavad oma värske lähenemisega kogu terviku meeldivaks kujundada. "Piltlikult võttes võiks muidu firmaüritusele personalijuht ise tordi küpsetada või hakata Eesti Posti eest ise kirju-kutseid kohale viima," toob Milling välja paralleeli üritusturunduse ja muude sisseostetavate teenuste vahel.

Universaalse ja lõbusa mänguna soovitab Milling paberlennukite loopimist. Selle mängu alguses antakse igale külalisele või siis pulmas näiteks paaridele paber ja pliiats. Mängujuht palub igal osalejal kirjutada paberile üks soov. Näiteks pulmade puhul metsikuim ja meeletuim soov noorpaarile, firmaüritusel originaalseim muudatus või unistus. Keelatud on "palju õnne ja edu" või muud loosungilised sõnastused.

Pärast heade mõtete kirjapanekut peavad kõik mängijad tegema sooviga paberist lennukid, mida asutakse võidu loopima. Mäng lõpeb kaugemale lennanud soovide ettelugemisega.

Eestlased on üldiselt tagasihoidlik rahvas. Kui uurida, millised on firmapidude traditsioonid mujal, siis selgub, et temperament ja kompleksivabadus annavad peokorralduses mõttevabadust juurde.

"Meil on populaarsed stiilipeod koos vastava teemaga seotud tegevustega, näiteks kauboipeole tullakse vastava riietusega ning õhtu jooksul antakse sissejuhatav kursus line-tantsu, õpitakse köiesõlmimist ning mängitakse asjakohaseid mänge," kirjeldab Lorren Haywood, keskkonnateadlane Lõuna Aafrika Vabariigis tegutsevast teadus- ja tööstusuuringute instituudist.

Lisaks toob ta oma asutuse üritusi kirjeldades välja kaks suunda. Konsultatsioone pakkuva instituudina võistlevad uuringute töögrupid igal aastal täiuslikkuse auhindadele. Nii saavad autasu parim uuring, publikatsioon, parim uurimisgrupp jne. Selle võistluse lõputseremoonia on üsna ametlik ja kujutab endast pidulikku lõunat, tavaliselt gurmeekogemust. Seega seotakse firmaüritus motiveerimise ja pingutustele väärika punktipanekuga.

Teiseks erinevuseks, võrreldes Eesti kommetega, on LAVi ürituste perekesksus ning suurema seltskonna kaasamine. Meeldejäävaim on Haywoodi jaoks olnud aastalõpuüritus, kus oldi perede ja sõpradega terve päev piknikul.

Toimus palju lõbusaid tegevusi, sealhulgas sai osaleda "trummikohvikus", kus kõik soovijad said juhendaja instruktsioonide järgi umbes tunni trumme põristada.

Inimesed osalevad meelsasti mängudes, milles nad tunnevad end enesekindlana, st neil on reaalne võimalus võita.

Mäng tekitab täiskasvanus illusoorse naudingutunde, taas võib ta mängust rõõmu tunda nagu kord muretus lapsepõlves.

Mäng on n-ö legaalne võimalus elada välja isiksuses kuhjunud ärevust sotsiaalselt aktsepteeritaval viisil, tundes rõõmu.

Kuna täiskasvanu roll nõuab küpselt isikult vastutustunnet ja enesekontrolli, siis lapse roll, mille mängija mängus võtab, võimaldab tal tunda end taas kord lapsena.

Mitmesugustes elusituatsioonides peame end niikuinii teistega võrdlema, isegi võistlema. Eks mänguski kehtib sama reegel - selgitada välja, küll mänguliselt, ent siiski võitja. Protsess ise pakub kahtlemata samuti naudingut, kuid kõige krooniks on ikkagi võit.

Seega osalevad inimesed meelsasti mängudes, milles nad tunnevad end enesekindlana, kuna neil on reaalne võimalus võita. Väga oluline on seegi, et vähemalt kaotajaks ei jäädaks.

Kaotuse puhul valdab inimest häbi, mis on üks raskematest tunnetest. Seega inimene ei osale mängus, kui tunneb, et tal puuduvad ressursid selles õnnestumiseks.

Vabatahtlikult ebameeldivaid tundeid kogeda ei soovi meist keegi.

Autor: Helen Sulg