Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ibseni 'Metspart' Draamateatris
Pereidüll hakkab mõranema, kui külla saabunud Gregers Werle püüab avada Hjalmar Ekdali silmi tema naise abielueelse mineviku suhtes. Werle eesmärgid on üllad, ausale ülestunnistusele võiks järgneda leppimine ning abielu jätkuda usalduses. Tegelikult on tulemuseks aga Ekdali perekonna traagiline lõhenemine. Vääritimõistmiste tõttu satub Ekdalite teismeline tütar Hedvig valiku ette: ta on kaotanud oma isa armastuse ning ainus võimalus seda tagasi võita on tuua suur ohver. Tuleb ohverdada kõige kallim, kellesse tüdruk sügavalt kiindunud on - pööningul elav metspart.
Gregers Werle osas on Tõnu Oja, Hjalmar Ekdali rolli mängib Mait Malmsten ja Hedvigit kehastab külalisena Kleer Maibaum. Teistes osades on Merle Palmiste, Jaan Rekkor, Kersti Kreismann, Ivo Uukkivi, Tõnu Aav, Raimo Pass, Mari Lill ja Ester Pajusoo.
"Metsparti" on peetud Ibseni olulisimaks näidendiks, mis tähistas suurmeistri sümbolistliku perioodi algust. Illusioon vaheldub reaalsusega, kuid iroonia jääb vääramatuks, kui Ibsen räägib nn lihtsa inimese valikutest, valedest ja ohvritest.
Näidend on ilmselt oluline ka lavastaja Ingomar Vihmarile, kes tõi selle lavale juba teist korda. Esmakordselt lavastas ta selle kolm aastat tagasi Viljandi kultuuriakadeemia tudengitega. "Iga tükk õpetab lavastajat, ent mulle tundub, et seekord olen pihta saanud mingitele väga tähtsatele asjadele," on ta öelnud ühes intervjuus. 19. sajandil kirjutatud lugu on lavastaja sõnul piisavalt nüüdisaegne, et kõnetada 21. sajandi alguse inimest ning öelda talle: "Inimese elu ei tee paremaks keegi teine, teisi süüdistades jääb oma elu elamata." Ajatu sõnumi tõttu ei soovinud Vihmar viia vaatajat muuseumisse, samas ei kasuta ta ka nüüdisaja atribuute.
Pärast esietendust ilmunud arvustused lubavad "Metspardi" seltsis nauditavat teatriõhtut. Teatrikriitik Pille-Riin Purje leiab Postimehes, et Vihmar ei ole tragöödiausku ning ka tragöödiana kirjutatud "Metspardi" lavastus eitab traagikat intrigeerival moel, tsipa nihkelise kerguse vaimuga, sümbolism taandub elukomöödia ees. Ta lisab, et Draamateatri näitlejate ansambel oskab sellisest mängust rõõmu tunda. Nii lavastust kui ka näitlejatöid kiidab Eesti Päevalehes ka Kristi Eberhart.
Autor: Ülle Hallik