Kadunud raudtee jälgi otsimas

Margus Kruut 19. oktoober 2007, 00:00

Augustis möödus 110 aastat esimese ainult Eesti pinnal kulgenud kitsarööpmelise, Laatre (Mõisaküla) ja Viljandi vahelise raudtee avamisest. Aasta varem valmis küll 125 km pikkune Pärnu-Valga liin, kuid pool sellest kulges Lätis.

Tundub uskumatu, et Eesti esimene kitsarööpmeline rong ei sõitnud mitte Pärnu ja Tallinna vahel, vaid hoopis Pärnu-Valga liinil. Mainimisväärne on seegi, et suvepealinnast sai suslaga Viljandisse sõita neli aastat varem kui päris pealinna. 166 km pikk Viljandi-Tallinna raudtee valmis sajandivahetusel.

Viljandit ja Mõisaküla lahutava poolesaja kilomeetri läbimine maastikurattal võib tunduda kergena.

Illusioonid purunevad, kui Viljandi jaamast tuleb üle kilomeetri sõita mööda laia rööpavahega raudteed, mis lõpupoole kerkib hirmuäratavasse kõrgusesse. Ja ei kusagil siledat jalgrada, vaid väga jäme killustik.

Allpool, Viljandi-Karksi-Nuia maanteel kulgevad neljarattalised näivad mudelautodena, samuti on tegemist, et kõrgelt raudteetammilt elusalt ja tervelt alla saada. See tehiskõrgendik loodi priiskaval nõukaajal, normaalsed inimesed poleks sellist tammi küll kokku kühveldanud. Mõisaküla poole sõitev susla saanuks sellelt trampliinilt ainult õhuavarustesse kaduda.

Alla tulles on endise raudtee jälg kadunud, õnneks saab abi lähedalasuva talu autoremonditöökojast. Tundub, et seal on ennegi nn raudteeajaloolasi nähtud, sest nagu muuseas vastatakse: "Mööda soovitud endist raudteetammi juba sõitsite, sest see asfalteeritud maantee ongi osaliselt endise raudtee asemele ehitatud. Ja kui tuleb ristmik, siis ise näete, kust raudteetamm edasi läheb."

Raske elu lõpeb, kui õige teeots käes. Mõnusalt sile jalgrada, ilusad vaated, rahu ja vaikus. Äkki vilksatavad puude vahel inimesed. Mida nad raudteest mäletavad? 48aastane Ilmar suretab traktorimootori välja, teeb kartulivõtus puhkepausi ja meenutab, et oli seitsmeaastane, kui selle rongiga sõitis. Sinialliku jaamast on juba hulgaliselt fotosid klõpsitud, kui künka sisse uuristatud keldrist kuuldub krobinat. Tervitushõike peale ilmub terekäe ulatusse 49aastane Viktor Teska, kes elab juba kaheksa aastat endises jaamahoones, aga noorukieas sõitis tihti rongiga toonasest kodust Türilt Mõisakülla, siitsamast Siniallikult mööda.

Saame teada, et jaamahoone originaalosa on praeguse ehitise keskel ning piiritletud tumedate joontega. Viktoril on käsil jaama ja raudtee ajalugu käsitleva näituse koostamine ning ülespanemine korralikult värvitud väikeses paviljonis. Ka aastaid tühjana seisnud Loodi jaam on renoveerimisel. Elamiseks kohandatud jaamahoonetel on vedanud, sest see tagas säilimise.

Tühjaks jäänud ja mahajäetud hooned lagunevad seevastu ruttu.

Näitan jaama uuele omanikule ja tema abilistele endisaegset fotot, kus Loodi jaama töötajad peal. Ettepanekule teha samasugune pilt praeguste heade hingedega, kes endist raudteejaama üles turgutavad, on vaksali taastaja vastu ja lubab pildile tulla siis, kui on midagi juba ära teinud.

Edasi on raudtee neelanud põld, siis aga viib endisele tammile ehitatud kruusatee suvilateni, hargneb kaheks ning kunagisest raudteetammist pole jälgegi. Müttame padrikus, sest kaardi järgi peaks trass olema käeulatuses.

Abi tuleb muru niitvalt suvilaomanikult, kes seletab, et meie poolt otsitav juubilar lebabki lausa nina all, aia taga, kümne meetri kaugusel süvendis.

Sinna sisenedes kujuneb liikumiskiiruseks 0,005 km tunnis, sest murdunud puud ja ülitihe võsa osutavad tugevat vastupanu. Isegi rattata oleks sellises tihnikus kõndimine-roomamine problemaatiline. Meenuvad muruniiduki omaniku õpetlikud sõnad, et kui süvendis läheb raskeks, tõuske üles valli peale. Seal liigume edasi juba kiirusega 0,5 km tunnis.

Ülevalt on näha süvendis kinni kasvanud ja võsastunud raudteetrass. Õnneks saab põrgulik süvend mõnesaja meetriga läbi ning algab sõidetav lõik, kus hõredas rohus on näha hulgaliselt säilinud puitliipreid. Peagi liiprid kaovad ning tee muutub paremaks. Siis tuleb rohtunud, kuid veel normaalselt sõidetav tee kuni peaaegu Õisuni.

Edasi on märksõnaks tugevamalt rohtunud ja kinnikasvanud rajad. On ka täiesti kadunud trassiosasid. Näiteks Kaarli jaamast Viljandi poole kulgeva kunagise raudtee kohal laiub lage põllumaa, kus pole mingit märki möödunud aegade raudsest teest. Samuti on põld Loodi jaamast veidi edasi endale võtnud mitusada meetrit "sünnipäevalapsest".

Vanu fotosid vaadates tuleb tunnistada, et Eestimaa võsastub ja metsastub. Näiteks ligi sada aastat tagasi pildile võetud ilusad kohad Abja maastikul tunneb tänapäeval ära suurte raskustega. Ka kena Kariste org, kust rong läbi sõitis, on metsale alla andmas.

Eelmise sajandi kolm esimest kümnendit käis raudteeliiklus Tallinnast Pärnusse Viljandi ja Mõisaküla kaudu.

Tolleaegsete auruvedurite maksimumkiirused küündisid 25-35 kilomeetrini tunnis ja kes siis ikka maksimumkiirusega kihutas.

Tänapäeval viib Tallinnast Viljandisse suur rong, sest endine väike raudtee rekonstrueeriti seitsmekümnendate keskel laiarööpmeliseks. Seda muutust tähistab ka kõrvalpildil olev mälestuskivi.

Kunagi Tallinna ja Viljandi suvitajaid Pärnusse viinud endine elu tuiksoon on vajunud unustusehõlma, alles on vaid ilusad mälestused ja rohtunud rajad.

Tõele au andes on paar juppi - Koigult kolm kilomeetrit endisesse Loodi jaama ja sealt poolteist kilomeetrit suvilakooperatiivini - ümber ehitatud kruusakattega autoteeks.

Ülejäänud trassist on ligi pool auto ja jalgrattaga sõidetav ning ka teine pool läbitav, kuid siis tuleb kas ringi sõita või kaherattalist kõrval lükata.

Lisainfot vaata www.hansaco.ee/raudtee/

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:49
Otsi:

Ava täpsem otsing