Rooma pastale!

Oleks inimesi saalis rohkem, oleks isegi natuke hubane. Seekord oli peale meie vaid üks väike laudkond.

Kell kaks on Rooma minekuks ebasobiv aeg. Päevapraad ja -supp on otsas, aga korralikku õhtusöögikatet pole laudadele veel pandud. Lauteri tänava Keldri-Roomas tuleb päeva esimesel poolel läbi ajada peopesasuuruste pabersalvrätikukestega, alles kella kolme paiku toodi laudadele ilusasti kokkuvolditud riidest salvrätid.

Aga neid said ainult tühjad, kliente ootavad lauad. Meile neid ei pakutud ja ise kah küsima ei läinud, olime tagasihoidlikud.

Tagasihoidlikult asusime ühelt taldrikult sööma ka kahe peale tellitud suupisteid - insalata mistat. Mina võtsin ühest äärest ja sõbranna teisest. Kuna oleme vanad sõbrad, kes puuda soola koos ära söönud, tulime ka Rooma ühistaldrikuga toime. Vaest väikest ettekandjat, muidu püüdlikku ja lahket, polnud ilmselt õpetatud, kuidas niisugust kahele tellitud toitu serveerida. Võib-olla olidki muidu veel päris puhta laudlina hea väljanägemise plekiga rikkunud eelmised ühistaldrikut jaganud sööjad?

Pearoogadena proovisime Itaalia restorani pasta-alaseid võimeid ja jäime üldjoontes väga rahule. Minu õuna-krevetipasta oli väga mõnus ja sõbranna lasanje samuti. Ainult lasanje juurde serveeritud roheline salat oli ülemaitsestatud - liiga soolane ja hapu. Krevetipasta tagliatelled polnud ei üle keedetud ega liiga kõvad, kaste oli leidlik ja seda oli piisavalt, nii et üks väga tore pastatoit, mida võiks teinegi kord sööma minna. Pealegi on õuna-kreveti kombinatsioon ju väga leidlik ja sügisesse sobib see hästi.

Magustoiduks söödud tiramisut meenutan siiani: paraja suurusega pokaalist serveeritud tiramisuportsjon oli magus, pehme ja mõnus ning mis peamine - seda polnud liiga palju. Mul on raske head asja järele jätta ja sageli kipuvad magusaportsjonid liiga suured olema. Aga Roomas oli just see, mis vaja - hästi magus ja parajalt suur. Sõbranna jäätisekook nii hea ei olnud. Jäätis oli täiesti jääs, tugevad jääkristallid külmetasid küll hambaid, aga õiget maitset nii külmast asjast kätte ei saa.

Rooma asub keldris. Enne kui restoranisaali jõuab, tuleb tükk maad mööda keldrikäike minna ja olla vapper, et köögilõhnadest mööda pääseda. Aga saal on keldriruumi kohta üpriski hubaseks tehtud, seintele natuke maastikku maalitud (tõenäoliselt Itaalia oma, ei tea, pole Rooma ümbruses käinud) ja lagi plastviinamarjakobaratega dekoreeritud. Kipsist naisekuju-purskkaev oli minu jaoks natuke liig, aga see tekitas vaikset veesolinat, mis oli päris mõnus.

Pangakaardiga maksta tahtes tekkis Roomas tõrge, miski parajasti ei töötanud (ikkagi Itaalia!), aga sularaha meil ei olnud. Armas ettekandja vabandas ette ja taha ning lubas saata arve, et saaksin internetipanga kaudu arve ära maksta. Olen olnud samas olukorras ühes teises restoranis ja seal taheti meid paduvihmaga sularahaautomaati otsima saata. Roomlaste lahendus on selle kõrval vägagi eba-eestilikult sõbralik ja usaldav.