1997. a börsikrahhi kordust ei usuta

"Täna on olukord oluliselt teistmoodi, sest kümme aastat tagasi kannatada saanud pangad olid kohalikud, kellel kuivas likviidsus kokku," kommenteeris toonane Hoiupanga analüütik ja nüüdne Kawe Kapitali portfellihaldur Ago Lauri börsikrahhi tagamaid. "Probleem oli selles, et mingil hetkel ei saanud raha mitte mingi intressiga."

Lauri praeguse olukorraga börsil paralleele ei tõmbaks, öeldes, et turgu valitsevad pangad kuuluvad rahvusvahelistesse gruppidesse, kes on oma "emade" jaoks siiski liiga väikesed.

Lauri rõhutas, et 23. oktoobril, mil Äripäeva indeks kukkus päevasiselt 15,21%, oli langus siiski suhteliselt ajutine, sest kestis vaid mõne kuu. Seejärel olukord stabiliseerus, intressid tulid uuesti alla. 1998. aastal järgnes veel ka Venemaa kriis, mis avaldas börsile oma mõju.

"Kaugelt tagasi vaadates tundub, nagu oleks olnud paariaastane mats, tegelikult oli kaks täiesti erinevat asja," selgitas Lauri.

"Tolleaegsete teadmiste valguses oli teisiti käitumine võimatu," ütles ettevõtja Olari Taal küsimuse peale, mida oleks saanud börsikrahhi ilmnedes teisiti teha. "On üsna tõenäoline, et kui mul oleks praegu samad teadmised ja keskkond, siis käituksin täpselt samamoodi."

Taal leidis, et paralleele võib praeguse olukorraga tuua selles valguses, et kui tookord olid pankurid need, kes rahustasid inimesi, et midagi hullu lahti ei ole, siis nüüd on need kinnisvarainimesed, kes kirjutavad ja räägivad, et tuleb pehme maandumine.

Ühes on Taal päris kindel - kümne aasta tagusest börsikrahhist ei õpitud mitte midagi. Õpitakse kinnisvarakrahhist, mis tema sõnul kindlasti tuleb.

"Ei ole enam mõtet arutada, milline pauk tuleb. Arutada võib ainult selle üle, kes kuulutakse süüdlaseks," märkis Taal.

LHV ühte omanikku Rain Lõhmust 1997. aasta börsikrahh otseselt ei mõjutanud, kuna enda sõnul ta aktsiaid ei müünud ja oluliselt juurde ka ei soetanud. "Sõitsin sellest august läbi ilmselt," nentis Lõhmus.

"Minu arvates on praegune olukord ja kümme aastat tagasi ikka natuke erinevad," ei tahtnud Lõhmus paralleele tuua. Ta põhjendas, et Tallinna börsi käekäik on seotud üldise majanduse arenguga.

Ise käitub ta enda arusaamade kohaselt, aga neid ta avalikustada ei soovinud. Lõhmus ütles vaid nii palju, et tuleks vaadata ettevõtete pikaajalisemat tulevikku.

"Mina käitusin tookord rahulikult, mida üldse raha paigutamisel soovitan," kõneles kullainvestor ja riigikogulane Meelis Atonen.

"Õnneks olin juba toona hakanud mõistma, et Eesti turg on väga väike. See on risk, mis vajab hajutamist," meenutas Atonen minevikku. Atonen soovitab riske maandada maailma laiemalt vaadates ja mitte keskenduda vaid aktsiainvesteeringutele. "Portfell peab olema mitmekesine," rääkis Atonen.

Atoneni hinnangul on praegu sarnane olukord, murelapseks peab ka tema kinnisvaraturgu. Ta ütles, et suures jamas võivad olla viletsasse kinnisvarasse investeerinud inimesed. Samas möönis ta, et majandus tervikuna on siiski hoopis teises olukorras - vähem sõltuv Vene turust.

"Seetõttu on meie riskid pigem läänes, aga seal on pigem segaduse kui otsese ohu pilt," arvas Atonen.

Igatahes tundub Atonenile praegu Eesti aktsiatesse investeerimine üsna riskantne.

Kümne aasta tagune börsikrahh on hea näide majandusprotsesside tsüklilisusest. Keegi algatab mingi protsessi, veab turu käima ja mäng läheb massidesse. Antud juhul olid turu käimatõmbajateks pangad, kes lõid väärtpaberite keskdepositooriumi ja börsi ning noteerisid oma aktsiad seal. Kahjuks lasid aga enamik osalevaid pankasid ennast mängust liiga kaasa haarata. Loodi väärtpaberitega kauplevad tütarfirmad ja kasumiprognoosidesse arvestati tulevaste perioodide tulu. Jagati laskmata karu nahka ja kui pauk käis, tuli tunnistada oma nõrkust. Eriti valus oli Eesti Ühispangal, mis 1997. aasta keskel tõstis oma kasumiprognoosi 304 miljoni kroonini. Aasta lõpus pidi pank prognoosi korrigeerima 211 miljoni kroonini. Börsikrahh ja Venemaa kriis viisid mitu panka pankrotti ja mitu panka ühinemisele.

Nii korrastas börsikrahh Eesti pangandusturgu.

Autor: Virge Lahe