Infokiirteel aitab toime tulla enda tundmaõppimine

Pille Rõivas 24. oktoober 2007, 00:00

Tallinna Tehnikaülikooli professori Mare Teichmanni sõnul peab inimene nüüd õppima tundma iseennast ja juhtima oma aega, et mitte langeda järjest suureneva tööstressi ohvriks.

Kuidas suudab inimene kohaneda kiirelt muutuva elu- ja töökeskkonnaga?

Mis tal üle jääb. Inimene peab kohanema, kui välja ei taha surra. Viimasel ajal töökeskkonnas toimunud muutused olid päevakorras Berliini Tehnikaülikooli professori Bernard Wilperti kokkuvõtetes umbes kolm aastat tagasi. Tema tegi kokkuvõtte kõikidest tööstuspsühholoogia uuringustest ja jõudis tulemuseni, et kui 20. sajandil töökeskkond nõudis järjest kiiremini suurenevaid teadmisi, et üldse oma tööga toime tulla, asjade pidevat ümberõppimist ja juurde õppimist, siis nüüd, 21. sajandil, on veel sellele teadmisterallile lisandunud aeg ja ruum - töö ei püsi enam tööajas ega ruumis. Tänu kommunikatsiooni vahenditele tuleb töö koju kaasa - vaatame õhtuti e-kirju, vastame neile, mõtleme trammis, trollis, bussis, autos oma tööplaane.

Rahvusvaheline uuring näitas, et Eesti juhid töötavad 46,2 tundi nädalas. Neist rohkem töötasid Hispaania juhid - 56 tundi nädalas. Päris kindlasti ei ole juhid ainsad, kes töötavad rohkem.

Kuidas tuleb inimene toime järjest suureneva infohulgaga?

Ega tulegi. Me ei haldagi seda. Me peame tegema valikud mingite kriteeriumite järgi. Ja kusagil ei ole ühtegi inimest, kes ütleks, milliste kriteeriumite järgi valida.

Fakt on see, et me peamegi leppima, et me ei halda kogu informatsiooni. Enamik juhtimisotsuseid tehakse infodefitsiidis, sest lihtsalt ei ole aega kogu infopaketti kokku panna. Infohulka pedantselt suurendades ja suurendades jääb alati üks infoühik puudu.

Kuidas on lood inimese mäluga?

Mäluga on nii, nagu oli ka 150 aastat tagasi. Ega inimahvi aju ole nii palju muutunud. Muutunud on keskkond ja tehnoloogia, mida see sama ahvikene on arendanud. Mälu ja unustamine toimub täpselt samamoodi. Inimene peab sellega arvestama ja kasutama abivahendeid nagu infotehnoloogia, tegema märkmeid ja õppima kasutama oma mälu.

Mälumaht on üsna samasugune, aga see infohulk on tohutult suur. Unustamiskõver, mida Hans Ebbinghaus uuris 19. sajandi teisel poolel, on tänasel päeval ka üsna samasugune - 20 minuti jooksul unustab inimene ära umbes poole sellest, mida ta õppis. Mingil põhjusel on meie koolitunnid 45 minutit pikad.

Tänapäeval on näha, et inimestel ei püsi isegi telefoninumbrid meeles.

Me polegi neid pähe õppinud. Mina ei ole viimasel viiel aastal kohanud inimest, kes ütleks, et ta õppis mingi telefoninumbri pähe. Ta õppis pähe selle nime ja ta pööritab oma telefoniketast ning vajutab helistamisnupule. Kõike polegi vaja õppida, selleks on olemas abivahendid. Ei ole vaja piinata oma niigi kehvavõitu mälu nende telefoninumbritega. Ellujäämise reegel on, et me ei pea kõikvõimalikke sõja kuupäevi ja suurte meeste sünniaastaid pähe õppima, vaid peame teadma, kust seda info otsida.

Mille alusel on mõistlik inimesel infot filtreerida?

Kõigepealt tuleks teha vahet, millised allikad on usaldusväärsed - kus inimesed ei kirjuta "ma arvan", vaid "ma tean". Siis tuleks vaadata, mida mul sealt vaja on ehk filtreerida infot märksõnade järgi. Muud võimalust polegi. Nii saab kiirelt meelde jätta vajalikku.

Tänapäeval tundub, et inimesed teevad väga paljusid asju ühel ajal. Kas see on efektiivne?

Seda on ka tõestatud umbes sadakond aastat tagasi. See on totaalne illusioon, et kui me teeme seitset asja korraga, siis jõuame seitse korda kiiremini. Sama kiiresti või kiiremini ja väiksemate vigadega jõuame, kui teeme asju ükshaaval.

Brittidel on üks jabur rekord - kiirteel sõites võttis politsei maha mehe, kes tegi sõidu ajal järgmisi asju: ta vahetas riideid, oli jõudnud juba vahetada kingad ja jõudnud lipsuni ning samal ajal söötis lutipudeliga imikut, kelle ta lapsehoidja juurde viis, ja siis ta rääkis ka kahe mobiiltelefoniga. Niimoodi seame ohtu teised inimesed - teeme vigu. Illusioon kiiremini jõudmisest on petlik ja me võiksime kiirustada aeglaselt. Väsinult suurenevad vead kordades.

Siin ongi abiks efektiivne ajaplaneerimine?

See probleem on rubriigist "Juhtimispraak". Nimelt, meie e-postkastid on täis punase hüüumärgiga lõputult pikkasid kirju. Me pole siiani õppida sõnastama oma kirju ja selekteerima informatsiooni. E-kiri peab olema maksimaalselt 4-5 lauset ja selgelt peab olema sõnastatud, mida sa soovid teiselt inimeselt saada. Ei ole vaja vahutada ja punane hüüumärk võiks olla siiski juhtudeks, kui on tõsine maavärin ja tõesti tuleb kohe joosta. Võiks olla ka roheline hüüumärk, mis tähendab, et tuleb joosta kahe päeva või nädala jooksul.

Kuidas suudab inimene igapäevast kaost hallata?

Selleks on ajajuhtimine - tehnika ja tehnoloogia kasutamine iseenda aja planeerimisel, et kaosest välja pääseda. Nutikas on kulutada oma päevast 5-10 minutit ajaplaneerimisele, sest vastasel juhul planeerivad teised sinu aega. Lisaks tuleb õppida ka "ei" ütlema.

Just vestlesin ühe juhiga, kes kirjeldas oma päeva nii: hommikul tuleb tööle ja teeb ära need tööd, mis võtavad vähe aega. Siis need, mis kõige rohkem karjuvad, mida alluvad peale suruvad. Ja oma asju teeb ta õhtul kodus. See pole just kõige nutikam lahendus. Seega tuleb ajaplaneerimisele rohkem aega pühendada.

Tuleb õppida ka oma emotsioone juhtima ehk kuidas selles kaoses ellu jääda - kuidas tulla toime läbipõlemise ja tööstressiga. Statistikat vaadates on need ohud meid tõsiselt jahtimas.

Kuidas suudab inimene keskenduda tööle ilma segajateta?

Siin tuleb võtta kasutusele abinõud. Näiteks Microsoft ja nende pandakaru efekt. Nad võtsid kasutusele väikesed pandakarud - kui keegi kõnnib, panda kaenla all, mööda koridori, on see signaal teistele, et see inimene teeb tööd ehk ta mõtleb. Teda ei tohi siis kõnetada ega muud moodi segada.

Kui võrrelda uuringuid, mis toimub Eestis ja mis toimub Soomes juhtide tasandil, siis Eesti juhte segatakse kolm korda rohkem kui Soome juhte. Soome juhid on mingi imetrikiga suutnud end kehtestada ja neile ei tormata iga viie minuti tagant kabinetti sisse ega segata näiteks aruande kirjutamist. Meil seevastu on aga uksed väga valla. Tasub mõelda signaalsüsteemile, kuidas end kehtestada ja kolleegidele selgeks teha, et vaja on tööd teha ja sellele keskenduda.

Kuhu liiguvad tulevikus inimene ja tehnoloogia?

Prognoositakse, et kõik töölehakanud protsessid kiirenevad. Arvatavasti kiiremini, kui tahame. Tehnoloogiliste võimaluste paljusus - inimesed mõtlevad meile järjest juurde tehnoloogilisi üllatusi. Inimesed saavad osa järjest suuremast infohulgast ja vabamalt toimetada, töötada ning valida.

Et kiirenevad elus ellu jääda, peab õppima tegema valikuid, õppima juhtima oma aega ja peab väga hästi tundma iseennast.

Millised on ohud nende protsesside arenemise juures?

Neid ohtusid on juba maailmas märgata. Tööstressi hulk on suurenenud. Suureneb ka inimeste hulk, kes toime ei tule. Eri riikides on see erinev ning sõltub inimesest ning teda ümbritsevast keskkonnast. Kolmandaks suurenevad psühhiaatrilised haigused, mis tõenäoliselt on ka Eestis probleem. Kõige hullem on, et sel juhul ei otsita abi, vaid pannakse ise pael kaela põhimõttel "mehed ei nuta". Mees joob end surnuks, sõidab end surnuks või sooritab muul moel enesetapu. Me ei tule toime oma emotsioonidega.

Millega peaks arvestama järgmisi aastaid planeerides?

Kõiksuguste ametioskusi puudutavate koolituste kõrval oleks vaja ka selliseid koolitusi, mis õpetavad inimest aega juhtima, stressiga toime tulema, enda väärtusi paika panema. Need on need oskused, mida saab õpetada. Me oleme kriitilises tsoonis, sest kui meie stressiprotsent on nii kõrge, tähendab, et me pole saanud oma asjadega hakkama.

Milline on personal tulevikus?

Inimene oli, on ja jääb emotsionaalseks olendiks. Töötõhusus peab olema Eestis kordades tõusnud - me töötame sama palju või isegi vähem, aga tulemuslikkus peab olema kõrge. Selleks on vaja pidevalt jälgida, et inimene oleks ühes tükis koos, tuleks iseendaga toime, suudaks omandada teadmisi, mida tal järjest rohkem on vaja masinate haldamiseks, ja teha teadlikke valikuid.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:37
Otsi:

Ava täpsem otsing