Spordimeditsiin - mitte ainult tippsportlasele

Tõnis Saag 24. oktoober 2007, 00:00

Spordiarsti juurde tuleks pöörduda ka siis, kui spordiga tegelemises on pikem paus tekkinud ja on soov end taas liigutama hakata.

Tublimad harrastajad peaksid käima arsti juures regulaarselt - vähemalt korra aastas, et kontrollida tervist ja jälgida sportliku vormi arengut. Tippsportlased ja nende treenerid konsulteerivad arstidega treeningprotsessi käigus pidevalt, püüdes hoida treeningute tõhususe maksimaalsena.

Kõik algab läbivaatusega. Testi alguses küsitleb arst patsiendi eluviiside ja kaebuste kohta, seejärel vaatab patsiendi läbi väliselt - hammaste ja kurgu olukorra, hindab rühti ja kehalist arengut.

Seejärel mõõdetakse pikkust, kaalutakse, määratakse rasvaprotsent ja kehamassiindeks. Enamasti kuulub koormustesti juurde hingamisnäitude uuring (spirograafia), kus mõõdetakse kopsumahtu ja kopsude ventilatsioonivõimet ehk kui palju suudab inimene õhku ühes ajaühikus kopsudest läbi ventileerida. Erilise hoolega kuulab arst südametööd.

Kui on vaja hinnata jõunäitajaid, tehakse enne koormustesti needki. Spordimeditsiinis kasutatakse väga erinevaid mõõdikuid jõu, kiiruse, reaktsiooni ja plahvatuslikkuse mõõtmiseks.

Tervisekontrolliks on piisav EKG-koormustest. Kui on tekkinud mure oma tervise pärast või soovite lihtsalt oma tervist kontrollida ja te aktiivselt spordiga ei tegele, on kõige õigem ja odavam valik elektrokardiograafiline koormustest ehk EKG.

Tavaliselt tehakse koormustest veloergomeetril, kuna jooksurajal jooksmine eeldab teatud kogemust ja sportlikku vormi. Testi käigus uuritakse südametööd rahuolekus, järkjärguliselt suurenevatel koormustel ja taastumisel. Koormustesti alustatakse soojenduskiirusega, mida hakatakse kindla intervalli järel suurendama, kuni patsient annab märku, et ta enam ei jaksa.

Testi tulemusel saab inimene teada hinnangu oma kehakaalule, südametööle ja koormustaluvusele.

Kuigi suuremate spordiklubide juures on koormustesti tegemise võimalus, tehakse seal koormusteste enamasti vaid südamelöögisageduse põhjal ilma elektrokardiograafiata. Sellised testid selgitavad küll kaudsete valemite põhjal välja töövõime, kuid ei anna infot võimalike probleemide kohta südames.

Aktiivsete koormustest uurib ka kopse. Samm edasi on kardiopulmonaalne koormustest ehk test, kus EKG protseduuridele lisaks uuritakse ka kopsude tööd. Spetsiaalne seade mõõdab sisse- ja väljahingatava õhu koostist ja hulka, selleks vajalik aparatuur on vaid spetsiaalsetel spordimeditsiinikeskustel ja üksikutel erialaarstidel.

Koormustesti käigus saadakse organismi reaktsiooni kohta koormusele mitmeid olulisi andmeid, sealhulgas määratakse üks olulisemaid üldise töövõime näitajaid - maksimaalse hapnikutarbimise võime ehk VO2max.

Kuigi maksimaalse hapnikutarbimise algtase on päritav, sõltub selle tegelik näit inimese füüsilisest aktiivsusest - treenides näit suureneb ja vastupidi. Erinevatel aastatel tehtud testide tulemusi võrreldes saab jälgida oma arengu dünaamikat ja hinnata treeninguplaani tõhusust.

Veel määratakse testi tulemuste põhjal anaeroobne lävi ehk pulss, millest kõrgemal viibides tekib organismis hapnikuvõlg, ja pulsivahemikud eri treeningrežiimideks. Viimased on eriti olulised, sest õigete pulsisageduste juures treenides väheneb ületreeningu oht ja suureneb treeningu tõhusus.

Laktaaditest pakub spordis meile samuti olulist infot. Proovid annavad ülevaate laktaadi ehk piimhappesoola sisaldusest veres. Proovi võetakse torkega näpuotsast või kõrvalestast ja pisike karbikujuline analüsaator teatab tulemuse sekunditega.

Kui laktaadi lõppnäit on väga kõrge, on tõenäoliselt tegemist inimesega, kellel on lihase struktuuris ülekaalus kiired lihaskiud, ja ka vastupidi.

Järsk tõus laktaadikõveral tähendab hapnikuvõla tekke alguspunkti ja sealt edasi järgneb koormuste suurenedes laktaaditaseme järsk tõus.

Laktaadi kuhjumine lihases põhjustab kõigile tuttavat niiöelda täis või kange lihase tunnet. Koormusjärgse taastumise laktaadikõvera järgi arvutatakse laktaadi organismist eemaldamise kiirus.

Teades aga erinevate laktaadinäitude juures oma pulssi ja laktaadi eemaldamise kiirust, on võimalik neid teadmisi kasutada treeningutel koormuste ja puhkepauside planeerimisel.

Vereanalüüsid peegeldavad organismi. Verekoostis on organismi otsene peegel ja selle analüüsimisel võivad välja tulla nii inimese üldist heaolu kui ka sportlikku vormi limiteerivad faktorid. Vereanalüüsid võetakse spordimeditsiinis otse veenist.

Enamasti piisab inimesele tavalisest kliinilise vere analüüsist, mis näitab vere puna- ja valgeliblede hulka, vereplasma ja -rakkude vahekorda, hemoglobiini sisaldust ning aitab avastada võimalike põletikukollete olemasolu.

Suurema mahtuga treenivatelt sportlastelt peaks lisaks võtma raua ja ferritiini proovid, mis kõige otsesemalt näitavad organismi peamiste rauavarude suurust. Madal rauasisaldus kehas piirab meie kehalist töövõimet ja pikemalt kestes võib see põhjustada rauavaegusaneemiat ehk raua puudusest põhjustatud kehvveresust.

Spordiarst on esmapilgul kitsa eriala spetsialist, kuid lähemalt tutvudes universaalne nõustaja.

Sportlikku tulemust ja füüsilist vormi mõjutab niivõrd palju tegureid, et spordiarst peab nõu andma nii sportimise, toitumise kui ka elukorralduse alal.

Koormustesti järel analüüsib arst testi tulemusi, mille põhjal annab hinnangu inimese tervislikule seisundile, füüsilisele vormile ja toob välja kitsaskohad, millega peaks tegelema. Samuti annab ta nõuandeid edaspidiseks. Kui spordis on spordiarsti nõuanded väärtuslikud nii sportlasele kui ka treenerile, siis harrastusspordis, kus inimene on endale nii treeneri kui ka sportlase eest, on need nõuanded talle lausa asendamatud.

Madalate või olematute treeningkoormuste tagajärgedest räägivad meile enesetunne, peegel ja saunakaal. Suurte ja valesti planeeritud koormuste tulemustest räägivad meile üleväsimus, unehäired, kõrgenenud pulss, sage haigestumine, tihedad vigastused ja sportlaste puhul ka võistlustulemuste paranematus. Mõlemad variandid - nii ala- kui ka ületreenimine - võivad jääda igapäevaelu vir-varri taustal endale märkamatuks, kuid ei jää märkamatuks meditsiinilisele aparatuurile ja süstemaatilist analüüsi tegevale spordiarstile.

Võimalusi on kindlasti veel, kuid lähtuda tuleks põhimõttest, et kontrollide ajad on igal aastal valitud sama loogika alusel ja seega testide tulemused aastate kaupa omavahel võrreldavad. Näiteks tehes ühel aastal koormustesti pärast puhkust ja järgmisel aastal võistluste eel, võib jääda ekslik arvamus, et vorm on teinud suure hüppe, samas kui kahe võistluseelse vormi võrdlus näitaks hoopis aeglasemat arengut.

Fotod: Arno Mikkor, Indrek Susi

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:37
Otsi:

Ava täpsem otsing