Üksteise toel võimatute eesmärkideni

Artikkel

- Uudised
- Rivo Sarapik
- 23. oktoober 2007 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Üksteise toel võimatute eesmärkideni
Jooksin septembris koos kolleegidega oma elu esimese maratoni - 42,195 kilomeetrit Berliinis. Veel viis aastat tagasi olin üks suuremaid jooksupõlgureid üldse ega pidanud vajalikuks sellisest võimatust eesmärgist unistadagi.
Võimalik, et ma poleks eales selle ajaloolise ja jooksukarjääris olulise verstapostini jõudnud, kui poleks neli-viis aastat tagasi olnud kolleegi, kes mind tollal oma tervisejooksumeeskonda värvas. Seltskonnaga korra nädalas ühisele lippamisele kogunemine muutis alasse vihkamise leebeks meeldimiseks ning mõne aastaga on sellest saanud üks suuremaid kirgesid.
Olen viimaste aastate jooksul kogenud, kuidas sportlike kolleegide olemasolu meeskonnas ei mõju hästi mitte ainult nende endi tervisele ja vormile, vaid ka nende ümber ja nendega koos töötavaile. Innustus tõmbab kollektiivis kaasa ka teisi. Ise ette tegemine, sellest siiralt vaimustumine ning tolle vaimustuse üle kandumine kõigile kaastegijaile kisub kaasa ka teisi.
Kirjutan seda kirjatükki pea kaks nädalat pärast Berliini maratoni lõpetamist. Ootasin, et näha, kas sealt saadud laeng lahtub nii minus kui ka rajal kaaskannatajais. Ei lahtu. Kahiseb endiselt nii see kuraditosin, kes kevadest saadik koos treenis ja üle finišijoone jõudis, kui ka see osa toimetusest, kes meeskonna tegemisi distantsilt jälgis ja meile kaasa elas. Positiivne laeng on nii lõpetanus kui ka neis, kes kaasa ei löönud.
Õhus on elevus, rajal kogetu saab räägitud korduvalt ja korduvalt, medalid-rinnanumbrid koguvad huviliste näpujälgi ning meeskonda lisandub uusi huvilisi, kes järgmisel aastal ka kaasa lüüa soovivad. Tiimitunne laieneb.
Mõnevõrra laiem ja jõukohasem idee on ka Äripäevas teist korda toimuv sammuvõistlus, milles lööb kaasa kolmandik ettevõttest. Kuu aja jooksul jälgivad osalised sammulugeja abiga oma päeva astumisi. Suurema skooriga võidab. On, millest lõunasöögil rääkida või hommikul eelmise päeva tulemusi võrrelda. Positiivne elevus osalejais ning kerge kadedus neis, kes kaasa ei löö.
Ühelt poolt on see kõik sport ning spordipropagandana. Teisalt on selline ühistegevus suurepärane võimalus meeskonna ühte liitmiseks. Just nagu meeskonnakoolitus, ainult selle vahega, et tegemist on reaalsusega. Tegemist pole ei loodud situatsioonide või teoreetiliste mängudega. See, mida inimesed kogevad, on päris.
See, kuidas inimesed tööl omavahel läbi saavad, mõjutab oluliselt seda, milliste tulemusteni nad töös jõuavad. Sõprussidemed ja hea läbisaamine kolleegidega on tööl oluline motivaator.
Et oma töötajaskond sääraselt omavahel suhtlema panna, ei saa midagi teha vägisi. Hea, kui initsiatiiv tuleb loomulikult ning inimestelt endilt.
Samas üht-teist ettevõte siiski saab teha. Näiteks leida kolleegide seast üles ja märgata neid, kelles algatus ja eestvedamisepisik. Kui neid ideedes ja tegemistes vähegi toetada, teevad nad ülejäänu juba ise ära - koguvad kokku huvilised, teevad plaanid ning tulevad peagi ettevõttelt rahalisi vahendeid küsima.
Samas ei tähenda sportimise võimaldamine ettevõttele tohutut kulu. Näiteks toetada aasta läbi kestvat Hansapanga sarja maksab meeskonna kohta paar tuhat krooni. See meeskonnavaim ja teambuilding, mida osalejad selles kaasa lüües üksteisega praktiseerivad, on aga hindamatu. Arvestades tuhandeid kroone, mis muidu sarnase sisuga koolitusele kuluks, ka soodsam.
Meeskonna tugevdamine ei kaasne vaid spordiga - ühenduseks võib olla kas või ühine hobi, mida teistega koos harrastada saab.
Hetkel kuum