Metskits väldib suuri metsi

Lagedad meeldivad neile eelkõige seal kasvava maitsva ja rohelise pärast, aga ka parema ülevaate tõttu. Metskitsede suur arvukus on viimasel ajal olnud kõneaineks isegi ajakirjanduses. Nüüdseks on asi jõudnud nii kaugele, et nende laskmiseks on lubatud korraldada ajujahti. Arvukuse tõus ei ole kindlasti seotud viimaste soodsate aastatega - soojad ja lühikesed talved -, vaid on pikem protsess. Looduses piirab metskitsede ülerahvastumist peamiselt ilves, kelle toiduratsioon koosneb 90% ulatuses metskitsest, kuid ega ka hunt pehmest lihast ära ütle. Arvatakse, et meie metsades elab 750 ilvese ümber, kellest igaüks sööb aastas umbes poolsada metskitse. Lihtsa arvutuse tulemusena teeb see kõikide ilveste peale kokku umbes 40 000 metskitse. Jahimehed seevastu lasid eelmisel aastal 14 000 kitse. Seega oleks ilma ilvesteta kitsede arv veelgi suurem.

Tõsi, looduses käib regulatsioon veidi teisiti, kui inimloogika arvab. Nimelt teavad paljud, et kiskjad reguleerivad saakloomade arvukust. Tegelikult on asi vastupidi: saakloomad reguleerivad kiskjate arvukust. Seega, tänu sellele, et metskits on end üsna hästi tundnud, saavad ka ilvesed rohkem paljuneda, sest toidubaas on suur. Kui nüüd mingil põhjusel kitsede arvukus järsult langeb, jääb ka ilveseid meie metsades vähemaks. Looduses valitseb tasakaal!

Kuidas siis metskitse elu seal põldudel ja metsaservades käib? Tema elus on kaks tähtsat perioodi. Esimene neist algab juuli keskel, kui sokkude ja kitsede veres hakkavad hormoonid vallatlema. Vaiksetel ja sumedatel juuliõhtutel võib kuulda, kuidas sokud "köhivad" ja "hauguvad" - käes on jooksuaeg. See aeg on huvitav ja samas ka ohtlik, sest testosterooni täis sokud kaotavad igasuguse valvsuse ja ohutunde, mida kiskjad on varmad ära kasutama. Sokkude vahel toimub ka puksimisi, mis võivad muutuda tõelisteks lahinguteks. Viimane saab toimuda vaid siis, kui vastased on võrdsed, sest nõrgem annab järele ning lahkub areenilt.

Sokkude häälitsustele vastavad kitsed erilise piiksumisega. Kui sokk seda kuuleb, on ta kiirelt kohal, sest sellist juhust ei tohi raisku lasta. Nüüd sõltub kõik kitsest, kes peab kindlaks tegema, kas peig sobib või mitte. Kui loodusenautleja satub sellel ajal sobivale metsaservale või välule, siis võib ta seal näha ringikujuliselt mahatallatud heina. See ei ole maaväliste jõudude toodang, vaid soku ja kitse paaritustantsu või, õigemini öeldes, tagaajamise, tulem. Sobiva paarilisega kohtudes tahab kits jätta raskesti kättesaadava muljet ning hakkab soku eest ära jooksma. See kõik käib mööda paarimeetrise läbimõõduga ringi. Vanarahvas nimetas neid nõiaringideks, sest need tundusid üsna müstilised. Ringijooksmine ajab soku üha rohkem tuuri ning valmistab ta finaaliks korralikult ette.

Teine oluline periood metskitsede elus on hiliskevad-varasuvi. Mai lõpupoole või juuni alguses tuleb, pärast üheksat kuud tiineaega, ilmale uus põlvkond metskitsi - igal kitsel võib sündida 1-3 kuni kahe kilo raskust järglast. Tema vaenlaste lastest erinevalt on metskitsehakatised väga hästi arenenud, sest juba nädala pärast on nad valmis emaga kaasa minema. Esimese nädala oma elust veedavad nad aga vaikselt rohu varjus lamades. Kui sellel ajal neile peale sattuda, jäävad nad rahulikult lamama ega proovigi ära põgeneda. Põhjus on selles, et neil pole veel arenenud nn põgenemisinstinkt. See aeg on nende elus kõige ohtlikum, sest erinevalt loodusnautlejast inimesest, kes tavaliselt neid ei märka või siis vaikselt edasi läheb, ei ole kährikud, rebased, hundid, ilvesed nii viisakad. Nemad lähtuvad eelkõige nii enda kui ka järglaste tühjast kõhust.

Metskitsed imetavad oma järglasi neli kuud, mille järel hakkavad noored iseseisvat elu elama. Tegelikult veedavad nad oma esimese talve ema ja teiste karja kogunenud liigikaaslaste seltsis, sest nii on ohutum talv üle elada.

Talv on aastaaeg, mis teeb korrektuure metskitsede populatsioonis. Normaalse, pakase ja lumega talve ajal hukkub paras hulk metskitsi. Eriti raske on nende elu siis, kui lumi ei ole kohev, vaid kaetud koorikuga. Siis vajuvad nad lumekoorikust läbi kergelt, lõhkudes jalgu. Samuti on kiskjatel siis kergem neid kätte saada, sest ilveste käpapadjandite vahe kattub talveks paksu karvaga. Selliselt saavad ilvesed talveks lumeräätsad alla ning pehmes lumes või kõval koorikul jooksmine on kui lust ja lillepidu. Ühe kasu on teise kahju.

Kiskjatele lisaks mõjub ka nadi toidubaas ja selle halb kättesaadavus metskitsede arvukusele negatiivselt. Lume- ja jääkihi alt rohu väljakraapimine nõuab palju lisaenergiat, mille taastumiseks ei jätku "kütust". Lisaks veel pakane ning …

Metskitsede suur arvukus ei ole metsameestele hea uudis, sest noorte mändide võrsed on kitsedele tõeliseks maiuspalaks. Samas ei lahenda probleemi ka nende armutu hävitamine. Ilmselt peaksid meie metsakasvatajad hakkama mõtlema oma Euroopa kolleegide moodi ning investeerima võrkaedadesse. Ainult selliselt saab kahjustusi ära hoida, sest pole vahet, kas männinoorendikus veedab mõnusalt aega üks või sada metskitse, tulemus on ikka ühesugune.

Fotod: Jaanus Järva

Autor: Jaanus Järva