Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Paluks rohkem agressiivsust!
Kas tuleb ette tuttav situatsioon? Astute pangakontorisse, et teha suvalist pangaoperatsiooni ning teller või nõustaja uurib, kuidas on lood II samba pensionifondiga. Eriti võtab selline käitumine maad oktoobris, kui on pensionifondide vahetamise tipphooaeg. Kui kontorisse pole asja, võib ühel heal päeval või õhtul heliseda telefon, kus kutsutakse investeerimisnõustamisele.
Argumentatsiooniks on sageli tabel, kus näidatakse, kui hea on ikka meie fondi ajalooline tootlus konkurentidega võrreldes.
Mõnes kohas püütakse saada kätte järgmise aasta rahalaekumisi fondi ehk uut raha, kohati aga juba aastatega kogunenud osakuid.
Paraku pole fondide vahetamine sugugi tasuta lõbu. Eelmisi fondi müües tuleb maksta väljumistasu, uude fondi raha pannes aga sisenemistasu, kokku ca 2,5 protsenti kogunenud rahast.
Kui teha vastuettepanek, et olgu, kui minu raha pinsifondi nii väga teisest fondist kätte saada tahetakse, makske minu eest ka väljumis- ja sisenemistasud, siis võtab maad vaikus.
Järelikult pole agressiivne turuosade ümberjagamine II samba fondide turul veel alanud. Kui keegi teeks sellise pakkumise, võiks oodata järske turuosa muutusi, seniks aga tuleb üle meelitada ajaloolise tootlusega, nänni ju enam finantsinspektsioon anda või reklaamida ei luba. Ränga koormaga eluasemelaenudel aga tohib.
Paraku ei näita ajalooline tootlus mitte midagi tuleviku kohta. Fondijuhid teevad edaspidi etteteadmata valikuid. Väärtpaberite hinnad muutuvad juhuslikult. Järgmise aasta või aastate edukaima fondi tabamine on sügavalt juhuslik.