Pilt suurem kui teler

Maailmas on loendamatu hulk linateoseid, mille kohta on filmihuvilised öelnud: maksimaalse efekti saavutamiseks tuleb seda kindlasti kinos vaadata. Aga kui inimesel on kodus korralik kodukino koos suure ekraani ja ruumilise heliga? Ikka kinos, sest see maagiline "midagi" jääb endiselt puudu. Mis on see tabamatu komponent, mis kinole sellise eelise annab?

Oma eksistentsi ajal on televiisorid läbi elanud üsna pika ja muljetavaldava arengutee esimestest udustest must-valgetest karbikestest tänapäeva poolt seina katvate pildimasinateni. Vastuvõtu kvaliteet on aastast aastasse paranenud, ekraanid on muutunud värviliseks, lambid vahetunud transistoride ja seejärel mikroprotsessoritega, lisandunud on stereoheli. Kineskoopekraanide asemele on tulnud palju õhemad, kuid suurema diagonaaliga plasma- ja vedelkristallpaneelid. Veel mõni aasta tagasi peeti digitelevisiooni ebamääraseks tulevikumuusikaks; alates selle aasta 1. septembrist pole meie põhjanaabrite juures analoogvastuvõtja antenniga enam midagi püüda. Üks asi on ajas siiski samaks jäänud: pilt on esimestest teleritest alates seda ümbritsevasse kasti kängitsetud.

Kino silmatorkavam erinevus telerist on projektori heidetav kiirevihk, mis ei piirdu ainult pildi ekraanile manamisega, vaid heidab valgust ja varje kogu saalile. Pea iga režissöör, kes vähegi oma ametinimetust väärt on, teab ning kasutab seda efekti täiel määral. Teleri jaoks on paraku sama tulemuse saavutamiseks vaja lisafunktsioone. Tõenäoliselt edukaim saavutus selles vallas on Philipsi Ambilight-tehnoloogia.

Ambilight iseenesest ei ole kaugeltki midagi väga uut. Esimesed versioonid sellest peitsid teleri raami taha spetsiaalsed värvilised päevavalguslambid, mis seina ja kogu ülejäänud tuba vastavalt ekraanil toimuvale õrnalt valgustasid. Kuni viimase ajani eksisteeris sellest neli eri versiooni: mono, kus vasakul ja paremal asuvad valgustid töötasid sünkroonis; stereo, kus nad töötasid teineteisest sõltumatult; surround, kus lamp asus ka üleval; ning full surround, kus valgustid asusid kõikides külgedes. Praktikas nägi see välja umbes nii, et kui jalgpallimatši ajal oli ekraani alumine serv roheline (muru), siis tekitas alumine lamp ekraani alla roheka kuma. See jättis visuaalselt mulje oluliselt suuremast ekraanist ning lisaks aitas vältida hämaras ruumis tekkivat valguse kontrastist tingitud silma väsimist.

Septembri lõpus üle kogu maailma müüki tulnud Philipsi Aurea viib kogu kontseptsiooni veelgi kaugemale. Taustavalgustusele on lisatud pastelne esiraami valgustus, enam ei piirdu asi ühe valgustiga kogu külje peale, vaid on sõltuvalt pildist sujuv. Tänu uudsele valgustussüsteemile on muudetud täielikult ka disaini: kogu raam ise on pikk samm eemale traditsioonilisest tehnikakesksest telerist, kus enamikul tootjail endiselt domineerivad must ja metall ning hulk küsitava funktsionaalsusega nuppe. Kui peaks paralleeli tõmbama mõne teise seadmega, siis esimese hooga tulevad Apple'i tootevalikust pähe: iPod, iPhone ja MacBook ning võtmesõnadeks võiksid selle juures olla väljendid "inimlik" ja "orgaaniline". Huvitava lisaboonusena võib väljalülitatud telerit soovi korral kasutada diskreetse valgustina.

Aurea hindki ei ole rikka inimese jaoks ilmselt probleem, kuna vääriskive ja kullakange pole disainis kasutatud. Jääb vaid huviga oodata, mis teised teleritootjad nüüd sellele vastavad - 3D-pildid toa keskele?

Fotod: tootja, Meeli Küttim

Autor: Tanel Raja