Laupäev 25. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Marika Valk pelgab stabiilsust

Urve Vilk 01. november 2007, 00:00

Kas Te mäletate, kelleks Te lapsena saada tahtsite?

Juuksur oli üks variant. Ega rohkem ei mäletagi, elasin rohkem ühes päevas. Keskkoolis teadsin, et peab olema töö, mis mind vaimselt rahuldaks ja tooks kasu ka ühiskonnale. Mängu tuli kunstiajalugu, kirjandus, ajalugu, filosoofia - humanitaarvaldkond.

Te nimetasite kunstiteadust, aga kas joonistamine ja maalimine ka huvi pakkus?

Lapsena sai palju joonistatud, aga mul ei ole annet selle peale, tõsiselt. Kuna õde tegi kunsti niivõrd hästi, tekkis tahtmine öelda, et olgu, ilma kunstiteadlasteta te niikuinii ei saa. Keegi peab ju hinnangu ka andma.

Kas Te mäletate, millega teenisite oma esimese taskuraha?

Elasime Meriväljal. Üle raudtee olid kolhoosipõllud, kus sai igal suvel kaalikaid ja kapsaid kõplamas käidud. Oli põhimõtteküsimus teenida oma raha. See oli õudne töö, sest vagu oli meeletult pikk. Kui esimese palga kätte sain, olin suuremeelselt nõus viima perekonna kohvik Moskvasse sööma. Ja kui ma arvet nägin, mis oli praktiliselt kogu mu palk, oli see mulle sokk. Ma ei näidanud seda küll välja, aga eks vanemad said aru. Ja kompenseerisid natuke. Paar viimast aastat keskkoolis töötasin suvel lasteaias kasvatajana.

Te õppisite tööstuse juhtimist ja planeerimist?

Aastal, mil lõpetasin keskkooli, ei võetud Tartu Ülikooli kunstiajaloolasi, vastuvõtmine käis üle aasta. Ema vaatas veidi viltu sellele, et üks tütar on kunstnik ja teine tahab kunstiajalugu õppima minna. Ta tegi ettepaneku kasutada aasta ära ja vaadata kuidas majandus sobib. Inerts oli aga nii suur, et ei võtnud hiljem üleminekut ette. Haridusega, mille ma TPIst sain, olen väga rahul.

Kunstiajalooni Te ikkagi jõudsite?

Tol ajal oli sundsuunamine. Sattusin Statistika Keskvalitsuses uurimisgruppi, mis tegeles vabariigi tööjõu planeerimisega. Meil oli palju vaba aega, võis õppida, mida tahtsid. 1976. aastal kohtasin oma tulevast abikaasat.

Ka õe ja õemehe Leo Lapiniga liikusin juba varem kunstiseltskondades. Tundsin, et ei ole mingit soovi statistikaga jätkata ning tegin neile avalduse, et soovin minna Tartusse kunstiajalugu õppima. See neile sugugi ei meeldinud. Tartusse sessile sõitmiseks mulle vabu päevi ei antud. Tol ajal oli õnneks võimalus verd andes kaks vaba päeva saada. Nii et ma õppisin n-ö oma vere hinnaga.

Kuidas te Kunstimuuseumi direktrissiks saite?

Konkursiga. Muide, minust sai Eesti Kunstimuuseumi direktor 1. aprillil. Meil juhtusid järgemööda tähtsad asjad esimesel aprillil, sest me panime nad nii juhtuma. Kumu arhitektuurikonkursi tulemused teatati samuti 1. aprillil, mis viis suurde segadusse Pekka Vapaavuori, kes mõtles, et võidu kuulutamine oli nali. Ühel hetkel, kui me tahtsime taasavada Kadriorgu, 1. aprill meile enam ei sobinud, siis loobusime sellest päevast.

Kui pikka tulevikku näete endale Eesti Kunstimuuseumis?

On minu õnn, et institutsioon on kogu aeg arenenud. Ühelt poolt on toimunud lakkamatu ehitamine, teisalt ka pidev struktuuri muutumine. Arvan, et nüüd on aeg tegeleda teadusliku poolega.

Mida peate juhina enda tugevuseks?

Võimet erinevate inimestega suhelda. Oskust vältida konflikte nii oma kollektiivis kui ka väljaspool. Õppimisvõimet ja tahet arendada oskusi ning arusaamu. Oskust näha mitte ainult muuseumi puudutavat, vaid ka ühiskonda laiemalt. Ja võimet minna arukatele kompromissidele.

Aga mõni puudus juhina?

Soov konflikte vältida võib osutuda teisalt ka puuduseks. Võimalik, et mõni asi tuleks teravamalt ette võtta, peaks olema konkreetsem, mis näiteks vigu puudutab. On huvitav, et inimesed püüavad igal juhul mitte tunnistada tehtud vigu. Aga loovinimeste tasandil arvatavasti ei aitaks ka karm käskkiri.

Milline on olnud kõige raskem otsus, mille olete pidanud langetama?

Kui 1991. aastal sai minust Eesti Kunstimuuseumi peadirektor, olin Teaduste Akadeemia aspirantuuris hakanud kirjutama kandidaaditööd. Kuid Kadriori loss läks remonti, tuli kolimine, olid ka juba uue muuseumi ehitamise plaanid. Sain aru, et kui tahan ühe asja ära teha, tuleb loobuda teaduslikust tööst. Mõtlesin, et mis seal siis on, neli-viis aastat, aga tegelikult läks kuusteist aastat.

Kas nüüd tegelete teadusliku tööga?

Natukene juba tegelen. Ja tulevikus kindlasti veel rohkem. Arvan, et olen piisavalt ehitanud.

Kas Teile sobib pigem stabiilne või pidevalt muutuv töökeskkond?

Ma ei saa sellele vastata, sest ma ei tea veel, mida stabiilsus tähendab. Veidi pelgan seda aega, sest olen harjunud, et kogu aeg on tohutu hulk probleeme. Nii palju probleeme, kui neid vahepeal oli, ei ole päris normaalne. Aga ka ilma probleemideta pole mingit elu ja teatud adrenaliini hulk peab verre jõudma, kui tahad midagi hästi juhtida.

Kas Teil pole tekkinud mõtet, et teeks kannpöörde?

Ei tekkinud niikaua, kuni Kumu polnud valmis. Kui oleksin siis sammu tagasi astunud, oleksin tunnistanud, et ei saanud hakkama. Nüüd olen uurinud inimesi, kes on mingil põhjusel kannapöördeid teinud ja see on olnud huvitav.

Kas Te kultuuriministri kohale pole mõelnud?

Ei. Sellest on küll juttu olnud, aga imetlen siiralt inimesi, kes võtavad sellise vastutuse.

Ma olen kõrvalt näinud, mida ministrid teevad, kui raske on kultuurivaldkond, millele sa pead vastu seisma ja milliseid probleeme lahendama. Ning sa pead olema poliitik. See mind tänases Eestis ei huvita.

Mis Teid motiveerib?

Et asjad, mida olen endale eesmärgiks seadnud, on paika saanud. Ja et ma olen leidnud, millega edasi tegeleda tahan, olen uuel teeotsal.

Ja muidugi mu perekond. Meil on kaheksa lapselast kolme lapse peale ja nad on imetoredad.

Millega Te vabal ajal tegelete?

Loen, spordiga ei ole väga hästi, aga jalutamisega juba läheb. Kuna isa oli tippsportlane, saime lapsepõlves nii kõva mahvi, et sellest jätkub siiamaani. Lastelastega olen.

Marika iseloomustamisel ei pääse kiitusest. Tema karjäärile ja saavutustele on aluse pannud tema loomuomane suhtlusoskus. Ta võidab inimeste usalduse ja leiab vajaduse korral liitlasi ja toetajaid. Teiseks on ta eesmärgikindel, ta ei heitu ebaõnnestumistest, vaid jätkab eesmärgi poole pürgimist. Samas ta pole jäärapäine, vaid oskab vaistuga tabada, millist käiku järgmisena teha.

Keerulised olukorrad võimendavad Marika tegutsemistahet, tiivustavad teda. Kui tal on midagi rasket ees, pakatab ta energiast.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:08
Otsi:

Ava täpsem otsing