Riigihange: kallis lõbu riigile ja peavalu ettevõtjaile

Maist on jõus riigihangete seaduse uus redaktsioon, millega ühtlasi harmoniseeriti Eesti õigusse rida Euroopa direktiive. Nagu Eesti seadusandjal vahel kombeks, on mindud kaugemale direktiivide sätete üldisest juhisest ja kohati pill lõhki aetud.

Uuendust põhjendades viidati vajadusele viia riigihangete korraldus vastavusse ELi reeglitega, aga ka vajadusele oluliselt lihtsama hangete süsteemi ja paindlikumate hankemenetluse protseduurireeglite järele. Viimane eesmärk osutus siiski üle jõu käivaks - uus normistik on pigem toonud ettevõtjaile rohkem paberimajandust, kasvatanud vaidluste mahtu ning suurendanud sedasi aja- ja rahakulu kõigile osapooltele.

Võtame näiteks pakkujaile kehtestatud finants- ja majandusliku seisundi kontrolli kriteeriumi - maksevõlgade puudumise. Seaduse järgi ei tohi ettevõtjal olla maksuvõlgnevusi mitte üksnes hankemenetluse alguse seisuga, vaid koguni viimase 12 kuu jooksul enne seda, sõltumata kõnesoleva võla suurusest või makseviivituse asjaoludest. Seega ettevõtja, kellelt eeldatakse hankel osalemiseks aastakäivet 200-300 miljonit krooni, ei saa eelmise aasta inimliku eksituse tõttu õigeaegselt tasumata jäänud sajakroonise maksuvõla tõttu üldse hankel osaleda.

Eks maksumaksjatena oleme kõik seda meelt, et riigi partner võiks olla üksnes laitmatu finantsdistsipliiniga ettevõtja. Nõudmised peaksid olema ettevõtja suhtes siiski proportsionaalsed, unustamata seejuures riigihanke eesmärki - riigi rahaliste vahendite läbipaistev, otstarbekas ja säästlik kasutamine olemasolevate konkurentsitingimuste ärakasutamise kaudu.

Vanatüdrukuliku pedantsusega muidu ontlikke pakkujate kõlbmatuks tunnistamine on eriti silmakirjalik suurte hangete puhul, kus pakkumiste vahe võib olla kümnetes miljonites, kuid lõpuks võib võitja otsustada hoopis kunagine 500kroonine käibemaksuvõlg.

Bürokraatlik juuksekarva poolitamine lööb suuremate ettevõtjate pihta - neil on majandustegevuse ulatus suurem ja tehnilise või inimliku vea risk maksude õigeaegse arvestamise või tasumise osas seetõttu kõrgem.

Riigile võib see tähendada aga miljoneid kroone lisakulu, kuna "maksuvõlglane" tuleb diskvalifitseerida isegi siis, kui tema pakkumine on selgelt parim ja kui tal menetluse ajal mingeid võlgu enam pole.

Loodame, et rahandusministeerium mõistab küsimuse pakilisust ja praktilisust ning korraldab uue eelnõu kiire jõudmise parlamendi ette.