Nukuteatrit tuleb tõsiselt võtta

Tänu meie presidendi kutsele ning Eesti Nuku- ja Noorsooteatri külalislahkusele sai lavalugu möödunud esmaspäeval ka Tallinnas näha. Nukuteatri eeltöö oli korralik, publikuhuvi oli suur. Loomulikult ei saa mainimata jätta, et ka president ise oma kaasaga viibis saalis.

Lavaloo tegevus kulgeb aastail 1937-1943 Berliinis, Moskvas, Kiievis ja Stalingradis. Leitmotiiv on sõda. Tegelased on üht- või teistpidi õnnetud inimesed.

Tragikoomiliselt, kuid üllatuseks sugugi mitte ebaloomulikult mõjus õnnetu armastuse süžeeliini kandev hobusepaar. Üks tegelane oli rääkiv sipelgas. Seega - inimlikke tundeid sümboliseerivad hobused, inimlikku mõtlemist sipelgas. Sel ajal kui inimesed ise on hävingus lakanud tundmast ja mõtlemast. Sõnad, mis seostuvad soojuse, valguse ja armastusega, on tähendusest tühjaks voolanud.

Loomade tegelaskujud tuletavad ühtlasi meelde, et sõda ei tapa üksnes inimesi, vaid kõike elavat.

Musta sirmi taga mängisid viis musta riietatud näitlejat. Lavakujundus peaaegu puudus, tänu heale valgus- ja muusikakujundusele vaheldusid pildid loomulikult ja kiiresti. Ühel hetkel oli laval sünge lahinguväli, kus marssisid tuhanded sõdurid, teisel hetkel detailirohke ja ramb kohvikumeeleolu.

Oli hämmastavaid leide, kuidas kasutada tavalist kila-kola (nt suurt plekkämbrit rongina), ning ehedaid eriefekte (nt tuule ja liivaga).

Näitlejate töös avaldas sügavat muljet pühendumus, millega riidest, puust ja plekist asjad elavaks mängiti. Ehk annab see eesti lavastajatele ja näitlejatele indu tõsisemalt nukuteatriga tegeleda, et kaoks eelarvamus, nagu oleks nukuteater lapsik või teisejärguline teatrivorm.

II maailmasõda mäletava põlvkonna jaoks võiks lavastuse tähtsaim sõnum olla leppimine. Pärast suurt vabanemist 90ndate alguses hakati esmalt ju inimesi jagama õigele ja valele poolele. "Stalingradi lahing" aga ei kalluta sümpaatiat kummagi rindejoone suunas.

Noorem vaataja võtab lavastusest välja vast rohkem seda teist kihti - luhtunud armastuslood.

Ehk võiks nüüd, 13 aastat pärast esietendust ja 64 aastat pärast Stalingradi lahingut, noppida nähtust mingi hoiatuse. Meie turvalisus on näiline ja seepärast tuleb silma peal hoida, tuleb revideerida oma hinge - ega me kellelegi oma tundelaiskuse ja mugavuse poole püüdleva mõtlemisega liiga ei tee.

Autor: Tiina Talts