Kärdla kunagine kangrute linn

Tiina Kolk 05. november 2007, 00:00

Järgmise aasta 1. mail tähistavad hiidlased oma saare ainukese linna 80. sünnipäeva. Põhjust siis pidutseda on ka teistel Eesti linnakestel, sest 1938. aastal nimetati linnadeks ka Antsla, Elva, Jõgeva, Kallaste, Keila, Kilingi-Nõmme, Kunda ja Mõisaküla alevid.

Esimest korda on Kärdlat kirjalikes allikais mainitud aastal 1564 rootslase küla ja vakusena Pühalepa, hiljem Partsi mõisa koosseisus. Reigi rootslaste väljasaatmise järel 1781. aastal sai Kärdlast suurim Hiiumaa asula.

Ajalooürikutest nähtub, et 19. sajandi alguseks oli Kärdlas 32 talu ja mõned popsikohad, 13 tuulikut ja oma sadam.

"Vastuolude tõttu mõisaga lahkus krahv Ungern-Sternbergi survel suur osa Kärdla rootslasi saarelt ja nende endiste talude asemele loodi karjamõis Kertelhof. Paik hakkas linnalisemaks kujunema alates 1830. aastast, mil vennad Ungern-Sternbergid tõid Suuremõisast sinna kalevimanufaktuuri," jutustab kunstnik Kaljo Põllu, kes oma monograafias "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst" on põhjalikult käsitlenud ka Kärdla linna ehituslikku keskkonda.

Vabrik rajati Nuutri jõe paremkaldale, küla ja kalmistu vahelisele alale. Peahoone juurde kuulus ka vabrikuhoov (praegune Vabriku väljak) koos seda ümbritsevate majadega. Neist on praegugi alles üle 60 meetri pikkune nn Pikk maja ja kolm järjestikust hoonet.

Vabrikuhoone juurest said alguse esimesed kolm teed, hilisemad Kärdla tänavad: Vabaduse, Sadama ja Posti.

19. sajandi esimesel poolel ehitati asulasse saksa kool, vabriku apteek ja haigla, saksa koguduse kirik ja sadam koos laohoonetega, vabriku lähedusse endise rootsi surnuaia kohale kujundati park.

Kärdla rahvaarv kasvas jõudsasti. Kui 1850. aastal oli asulas 457 elanikku, siis 1887. aastal juba 2055.

Aastail 1860-1883 tegutses asulas ka kalevivabriku mehhaanikaosakonnast arenenud masinatehas, mida rahvasuu kutsus assivabrikuks, sest suure osa selle toodangust moodustasid vankriteljed, põllutööriistad, ahjuuksed ja raudristid (neid võib veel praegugi Hiiumaa kalmistuil kohata).

1863. aastal valmis väikese puust kabeli (rajatud aastal 1847) asemele kalevivabriku tööliste kogutud rahaga ehitatud Ristija Johannese kirik.

"Üle poole sajandi oli kirik ilma tornita, kuni alles 1929. aastal sai puust torni," märgib Kaljo Põllu.

1873. aastal valmis kalevivabriku neljakorruseline tootmishoone, mis oli tolle aja üks silmapaistvamaid tööstusrajatisi Eestis.

Samal ajal jätkus vabrikuasula edasine kavandamine ja selle juba olemasoleva hoonestusega kokkusobitamisel võtsid Ungern-Sternbergid eeskuju Inglismaa tööstuspiirkondadest.

Peale tootmis- ja laohoonete ning meistrite elamute püstitamise ehitati vabriku abiga tööliskasarmuid ja hulganisti peremaju. Soovijad said vabriku käest krundi ja ehituslaenu.

Toonane töölispere tüüpelumaja oli madal, rookatusega ja koosnes seitsmest ruumist: veranda, köök, köögitagune kamber, suur tuba, sahver ja käimla ning majaotsas oli eraldi sissekäiguga püstlaudadest kuur.

"Kärdla vabrikuelamute eripäraks olid orvaknad. Kui tavaliselt oleme harjunud, et majas on aknalauad siseruumis, siis neil hoonetel on need vastupidi fassaadil. Teiseks majade eripäraks on Rootsi ajast pärit külgseinast väljaehitatud nn külm sahver, kuhu pääses ainult siseruumist," selgitab Kaljo Põllu.

1920. aastal sai 1510 elanikuga Kärdla aleviks. Eesti vabariigi algusaastate ehitistest on säilinud 1928. aastal keskväljaku äärde ehitatud Tarvitajate Ühingu poe- ja kontorihoone (arhitekt Arnold Väli) ning tuletõrjehoone. "Paar aastat hiljem valmisid apteek, kohtumaja ja kool, mis on nüüd eeskujulikult restaureeritud," lisab Kärdla linnavalitsuse

ehituse peaspetsialist Riho Tartu. 1941. aastal põletasid taganevad väed Kärdla kalevivabriku, 1944. aastal hävitati sadam. 1946. aastal sai Kärdlast vast loodud Hiiumaa rajooni keskus.

Pärast sõda nappis ehitusmaterjali ja nõnda teisaldati ka Emmaste vallast Külaküla külast Kärdlasse uhke 1930. aastail ehitatud taluhäärber, kus praegu tegutseb linnavalitsus.

"Sõja jalust Rootsi põgenenud maja pärijad käivad nüüd igal aastal oma valdust vaatamas," sõnab Tartu. Nii erandliku saatusega linnavalitsusehoonet küll ühelgi teisel Eesti linnal pole.

Kui varem oli Kärdla keskpunktiks Vabriku väljak, siis pärast sõda kaldus see Keskväljakule (endisele turuplatsile).

Nõukogude aastail kulges Kärdla areng nagu teisteski väikelinnades - ehitati palju tüüpprojektide järgi, nii ühiskondlikke hooneid kui ka kortermaju.

Tolle aja silmapaistvamateks ehitisteks on Keskväljaku ääres asuv valge sammastega poemaja (nüüd pangahoone) ja kultuurimaja (arhitektid Uno Tölpus ja Peeter Tarvas). Samuti haiglakompleks ja Kärdla supelranna lähedusse Lubjaahju mäele 1971. aastal ehitatud Rannapaargu kohvik (arhitekt Taavi Stomma).

Kärdla omapäraks on aedade rohkus ja üleüldine väikehoonestus. Ometi ihkavad linlased moodsat veekeskust. "See ajab ju hinge täis, kui kuuled, kuidas naabrid -saarlased - järjekordse spaa avavad," muigab Riho Tartu.

"Kõigi oluliste ühiskondlike linnahoonete ehitamiseks peaks Kärdla korraldama arhitektuurikonkursi," arvab arhitekt Laur Pihel.

"Põlise hiidlasena kurvastab mind uusehiste väljanägemine," ütleb Pihel ning põhjendab, et Kärdla on armas väikelinn, kuhu ei sobi kohmaka seljakottkatusega hooned, mis ei arvesta ümbritsevat ajaloolist keskkonda. Eelnevate perioodide ehituskunsti peab Pihel mitmepalgelisemaks ja keskkonnatundlikumaks. "Nüüd vajaks linn ergutavat vitamiinisüsti hea kaasaegse arhitektuuri näol," arvab Pihel.

"Kärdla omapära peab kaitsma. Säilitama parklinna, kus loodus ja ehitised on erakordses kooskõlas. Eraldi vaadates ei ole linna vanad majad midagi erilist, kuid tervikult moodustab kogu haljastus, kraavid, arteesiaveed, tänavate võrgustik kordumatu inimsõbraliku keskkonna, mida mitte kusagil mujal ei leidu," nendib Kaljo Põllu.

Fotod: Andras Kralla

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:38
Otsi:

Ava täpsem otsing