Uudised
5. november 2007 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Arengumaades pole nõudlust

Majandusteadlastele meeldib taandada enamik majandusprobleeme küsimusele säästudest. See kehtib ka arutelude kohta USA kaubanduspuudujäägi ja ülemaailmse finantstasakaalu üle. Kuid see fookus moonutab tegelikku pilti ning viib tähelepanu kõrvale põhiküsimuselt: ka arenguriikides tuleb luua massitarbimisturud.

Rahvusliku kogutulu arvestuses näitab kaubanduspuudujääk seda, kui palju riik tarbib enam kui toodab. Raamatupidaja näeb kaubanduspuudujääki loomulikult kui negatiivset säästu. Enamik majandusteadlasi läheb veel kaugemale ja väidab, et USA puudujäägi on tekitanud vähene säästmine.

Kuid kuna ühe riigi puudujääk on teise ülejääk, siis on USA keskpangajuht Ben Bernanke soovitanud vaadata asja tavaloogikale vastupidiselt: USA kaubanduspuudujäägi põhjuseks pole mitte vähene säästmine, vaid säästude üleküllus mujal maailmas, eriti Hiinas.

Mõlemad lähenemised on valed. Kuidas saavad liigsed säästud ekspordiks muutuda - majapidamised ju ekspordiga ei tegele? Samamoodi - kui USA liiga palju tarbib, siis miks paneb Ameerika vabrikuid kinni ja miks on tööturg nii pehme? Nii väheste kui ka ülemääraste säästude hüpotees ajavad segi raamatupidamisnäitajad ja tegelikud põhjused.

Kaubanduspuudujäägid peegeldavad tootjate ja ostjate vahelisi tehinguid, mille taga on kindlad stiimulid ja hinnasignaalid. USA tarbijad eelistavad osta importkaupa, sest see on odavam. Selle hinnaeelise taga on tihtipeale riikide vahetuskursid. Nii on Hiina ja Jaapani valuutad on 25-40% väärtuses alahinnatud, mis nullib USA kõrgema tootlikkuse.

Alahinnatud vahetuskursid on vaid üks viis, kuidas riigid väljavedu soodustavad ja sissevedu piiravad. Siia ritta kuuluvad ka eksporditoetused ja impordipiirangud.

Moodsal globaliseerumisajastul täiendab ekspordile toetuvat kasvu ka otseste välisinvesteeringute riiki meelitamine näiteks investeeringutoetuste ja maksusoodustustega. Just see kombinatsioon on eriti edukaks osutunud Hiinas.

Selline poliitika ajendab ettevõtteid viima tootmist arengumaadesse, mis lubab viimastel eksporti suurendada ja importi vähendada. Samas vähendavad ettevõtted tootmist koduriikides, mis omakorda kallutab seal ekspordi-impordi osakaalu vastupidisesse suunda. Hiina väljaveost toodavad välisettevõtted ligi 60%.

Need faktid räägivad väga erinevat keelt väheste ja ülemääraste säästude hüpoteesidest, ja eeldavad ka hoopis teistsugust poliitikat. Arengumaad peavad kasvama, kuid tänapäeval on seda lihtsam teha tootmisvõimsuste suurendamise ja välisinvesteeringute abil kui koduseid massitarbimisturge arendades.

Järelikult ei ole globaalse majanduse probleemiks mitte säästude üliküllus, vaid nõudluse puudumine arengumaades. Väljakutseks on seega panna ettevõtted küll investeerima arengumaadesse, aga eesmärgiga toota kohalikule tarbijale.

See nõuab turgude laiendamist arengumaades, mis omakorda tähendab ebavõrdsuse vähendamist ja sissetulekute suunamist õigetesse kätesse. See on suur väljakutse, mis pole tähelepanu saanud, kuna majandusteadlased keskenduvad pakkumise poolele ja säästudele.

Lahenduse osaks on nii tööturunõuded, miinimumpalgad kui ka ametiühingud - täpselt nagu nad olid ka tänastes tööstusriikides. Valitsuse toetused mängivad piiratud rolli: riigid, mis kasutavad oma raha turu raha asemel toodavad kas eelarvepuudujääki või lõpetavad liigkõrgete maksumääradega.

Kuid kõigepealt peame nägema et tänased maailma finantstasakaalu probleemid on seotud globaalsete tootmismustrite ja ebapiisava nõudlusega arengumaades.

Autor: Thomas Palley