Poliitikuid ehitus ei huvita

Ühegi poliitiku või poliitilise partei valimiseelses programmis ei kohanud ehitussektorile suunatud kavasid, mis püüaks kasutada ehitussektorit riigi ees seisvate üldiste arengute suunamiseks. Ühest küljest võib seda mõista, kuna ehitus on konservatiivne ja töömahukas käsitöö. Suhteliselt lihtsa kvalifikatsiooniga tööjõu ja kohalike materjalide suure erikaalu tõttu ei mängi ehitussektor ka ekspordis erilist rolli.

Kuigi riik peaks sekkuma eravalduses majandussektorisse nii vähe kui võimalik, on riigi kohus aidata kaasa infrastruktuuri loomisele turul. Ehitus on kõige suurem tootev sektor, kus luuakse ligikaudu 10% SKPst. Ehituses töötab ligikaudu sama suur osa kõigist töötajaist.

Poliitikute lemmikuks on aga kinnisvara. Loomulikult käivad tehingud kinnisvaraturul kiiremini kui ehituses. Lihtsam on müüa ja vahetada kinnisvara, eriti kui arvestada, et tehingu vahendajale ning ka kaasaaitajale-lubajale võib teenitult või teenimatult midagi osaks saada. Selle nimel on armastatud poliitikud nõus loobuma rahva mandaadist riigikogus ja minema vastu "väljakutsele" töötada eesti rahva jaoks oluliselt vähemtähtsa, aga kinnisvarainfole lähedase ametnikuna kohalikus omavalitsuses - kus kinnisvara on veel suures osas jaotamata.

Teiseks. Riikides, kus puudub energiamahukas rasketööstus, on ligi 40% energiakasutusest seotud ehitistega. Meie poliitikute tähelepanu on aga suunatud energia suuremale tootmisele ja tootmise alternatiividele, mitte energia säästule. Meie enimkasutatud ehitised on nõukogude ajal ehitatud "külmad" majad suurte kadudega soojus-, elektri- jm tehnovõrkudes. Majade otsaseinte ja katuste soojustamise ning soojussõlmede renoveerimise kogemus näitab, et nii on võimalik säästa 20-30% energiat. See on aga poolik lahendus, kuna piirded jäävad soojustamata ja loomuliku õhuvahetuse teel ventileeritakse välja 40% maja köetud õhust. Vt ka teabepäeva materjale: www.ehitusturg.ee.

Autor: Jüri Sutt