Bridž ühendab ja hoiab vaimu värske

"Ilma bridžita oleksime üksteisele juba võõraks jäänud," arvavad Äripäeva personalijuht Malle Heerde ja käsiraamatute osakonna juht Liivi Kedelauk, sest praeguseks on nende endised kolleegid Marju Velga ning selle loo autor jõudnud luua oma koolitusfirma ja tööl enam kokku ei puututa.

Kiirele elutempole vaatamata toob ühine harrastus aga neli naist endiselt kord kuus bridžilaua ümber kokku. Huvi mängu vastu tekkis paar aastat tagasi Äripäevas, kui bridžimängijast ajakirjanik Mati Feldmann korraldas kursused algajatele. Algul oli huvilisi palju, kuid peagi kogunes esmaspäeva õhtuti järjest vähem inimesi koosolekuruumi. Minna pärast pikka päeva arvuti tagant veel paariks tunniks bridži õppima nõudis tihti suurt eneseületust.

Peaga töötamisel oled õhtuks vaimselt väsinud ja parema meelega läheksid pärast tööd trenni või jalutama. Siiski said püsivamad kohalkäijad peagi aru, et mängule keskendudes ei jää muudele mõtetele enam ruumi - tekib hasart ja töömured lendavad kiiresti peast. Isegi peavalu kaob märkamatult. Bridži teeb põnevaks see, et iga mäng on omanäoline ja erinev. Kahte täpselt samasugust mängukäiku pole, alati pead arvestama, mida ütlevad partner ja vastasmängija. Seda võib võrrelda ka ristsõnade lahendamisega - raske on käest ära panna enne, kui kõik vastused on käes.

Siiski tundus bridž alguses keeruline. "Palju õppisime teooriat ja kaustiku kirjutasime reegleid täis. Hiljem, kui mängima hakkasime, ajasime kogu aeg näpuga reeglites järge," meenutab Malle esimesi tunde.

Kui aga Äripäeva tollane peatoimetaja ja juba kogenud mängija Igor Rõtov hakkas bridžiüritustel kaasa lööma, soovitas ta märkmed käest ära panna ja katsuda oma peaga hakkama saada. Nii hakkaski tasapisi süsteem pähe kuluma ja mänguoskus arenes kiiremini.

Nuputamist aga bridžis jätkub - pidevalt pead püüdma aimata, mida partner sulle öelda tahab ja mis kaardid vastasmängijatel käes võivad olla. Kuna pakkumissüsteeme on palju, tuleb enne mängu kindlasti kokku leppida, mida mängitakse. Kuigi samas seltskonnas kasutatakse tavaliselt sama pakkumissüsteemi, saavad inimesed ka siin nagu tavaeluski asjadest aru erinevalt. Seega tuleb partneri psühholoogia tundmine kasuks. Ka tugev mälu annab palju juurde - hea mängija suudab meelde jätta kõik käidud kaardid ja aimata, mis partneril ning vastastel veel käes võib olla.

Eesti harrastusmängijate levinuim pakkumissüsteem on "Ranna-Ruutu", milleta väidetavalt Pirita ranna bridžinurgas suviti läbi ei saa. Nimigi viitab ranna päritolule. Ka aitab Eesti paarikümnest bridžiklubist just Ranna-Ruutu teil kõige lihtsamalt partneri leida. Samas pole turniiridel ja välismaa klubides sellega suurt midagi peale hakata. Turniiribridži pakkumissüsteemid on tunduvalt põhjalikumad ning võimaldavad täpsemalt aru saada, mis kaardid on partneril käes.

"Bridž ongi sellepärast mugav, et seda saab harrastada nii suvel rannas kui ka talvel soojas kodus. Ei pea arvestama lume ja päikesega - vaja on ainult kaarte ning nelja inimest. Pigem on keeruline inimesi ühel ajal kokku saada, sest kõigil on palju muid huvisid ja kohustusi," tunnistab Marju, kelle nädalavahetused on tavaliselt hõivatud petanki- ja jääkeeglivõistlustega. Hiljuti käis ta Eestit esindamas jääkeegli EMil.

Bridžipäevi hakatakse planeerima varakult. Välja on kujunenud kaks kindlat klubiüritust - suviti Hiiumaal Teeli suvemajas ja kevadel Pärnus Liivi vanematekodus. Tänavu plaanitakse juurde lisada jõulubridž mõnes Haapsalus sanatooriumis, kus pärast väsitavat turniiri saab lõõgastuda ka spaas.

Kuigi mäng venib tihti hommikuni, jääb siiski aega ka kultuurile ja meelelahutusele. Hiiumaal vaadeldi merikotkast ja kormorane ning enamikus randades tehti ka mõni bridžipartii. Isegi Ristna surfiparadiisis, kuigi seal kulub palju energiat kaartide kinnihoidmisele, sest tugev tuul üritab mängu pidevalt sekkuda. Aga siis peab kivid lihtsalt kaartide peale panema ega saa lasta end sellest häirida.

Ühiselt on reisitud ka kaugemale - suvel käidi Barcelonas, kuid bridži mängiti siiski vaid lennujaamas. Isegi Estonian Airi neljatunnine hilinemine ei häirinud, sest hasarti sattudes lendab aeg lennujaamaski märkamatult.

"Suvel rannas mängides ei viitsi me tihti punktegi üles märkida - naudime lihtsalt mõttetegevust ja seltskonda. Kindlasti ei saa paljud mehed sellisest mängimisest aru - nende jaoks on võistlus ja võit väga olulised. Meie tahame mängimise ajal ka naerda ja juttu ajada, ilma et keegi teise peale vihastaks, et nüüd läksid sinu lobisemise pärast meie punktid kaduma. Me naerame oma bridžiõhtutel tõesti palju ja see lõõgastab sama palju kui hasart võita," on bridžiklubil ka oma prioriteedid paika loksunud.

Samas löövad aga õhtu edenedes ka naistel emotsioonid üle pea. Kui keegi käib vale kaardi, siis vaieldakse selle üle kirglikult. Kergesti tulevad ka süüdistused partnerile, et miks sa nii tegid - sa oleksid pidanud hoopis teise kaardi käima.

"Aga need vaidlused jäävadki sinna laua taha ega hakka meie suhteid varjutama. Sellist olukorda pole olnud, et keegi viskaks kaardid lauale ja kähvaks: "Mina teiega enam ei mängi!" Pigem püüame välja selgitada, kuidas oleks pidanud käigu tegema. Kuna oleme aga üsna samal tasemel mängijad, siis ei tea me ise ka alati täpselt, kus on tõde," peab Liivi oluliseks siiski ka endast tugevamate partneritega mängimist, sest ainult samas seltskonnas ei arene edasi.

Bridžiseltskondades on enamik mängijaist tavaliselt mehed, naisi on vähe. "Kui räägin, et lähen bridži mängima, siis teised sõbrannad vaatavad veidi kadedalt. Ka mehed ei viska nalja, et jälle mingi naiste värk, niikuinii lobisete seal meestest. Pigem vaadatakse tunnustavalt," räägib Malle.

Kõik neli sõbrannat loodavad, et ka 70aastaselt kogunevad nad bridžilaua ümber endiselt, joovad pitsikese likööri ja mängivad öö läbi - vaimselt heas vormis inimesed püsivad ju kaua noored.

Foto: Indrek Susi