Huvitav tööpakkumine katkestas karjääripuhkuse

Elo Odres 07. november 2007, 00:00

Viimased tosin aastat oli Ursula ametis ühe maailma suurima ehitusmaterjale tootva kontserni British Plaster Board Eesti piirkonna juhina. Kaks aastat tagasi võttis British Plaster Boardi üle üks teine suurkontsern. Ursula kaotas koha firma juhatuses ja langes kontsernis mitu taset allapoole, Gyproki müügi- ja turundusjuhiks. Ka ei tekkinud uute omanikega nii head teineteisemõistmist, kui Ursula soovinuks. Lõpuks jõuti viisaka ja emotsioonideta vestluse tulemusena mõlemaid asjassepuutuvaid osapooli rahuldava lahenduseni.

Tegemist oli rahvusvahelise äripraktika tavalahendusega olukorras, kus üks suurkontsern on teise üle võtnud: avastatakse, et uue ja vana tööpõhimõtted erinevad sedavõrd, et lihtsam on viidata erinevatele firmakultuuridele ja kõiki etiketireegleid järgides saadab uus kõrge ülemus kolleegidele teate senise juhi suundumisest vastu uutele väljakutsetele.

Kuigi horoskoobi mõttes rotina sündinud Ursula korjab enda sõnul kõike muud kui raha, oleks võinud ta tänu rahvusvahelise suurettevõtte seaduskuulekusele maailma aastakese ka tööta vaadata.

Ursula plaanis vähemalt sügiseni töö peale isegi mitte mõelda. Eriti lubas ta endale: "Ei mingit äri, ei mingeid ehitusmaterjale, ehituspoode, objekte, kõ-ri-ni! Hakkan tegema midagi hoopis teistsugust." See "teistsugune" on küll tänaseni täpselt defineerimata.

Peamine plaan töölt lahkudes oli Ursulal vanaema puhkusele lubada ja lõpuks ometi oma nooremat last, esimeses klassis õppivat poega ise kasvatama hakata: "Nii nagu peab. Ilma koduisata poeg nõuabki suuremat tähelepanu." Õigluse huvides mainib Ursula, et ema aktiivne töölkäimine pole takistanud tema vanemal tütrel ilusaks, targaks ja heaks kasvada.

Vajadus veidi aega endale võtta oli ammu kuklas tuksumas. Soov ehitusmaterjalide kõrvalt veidi teistsuguste asjadega tegeleda ajas Ursula mõne aasta eest Usuteaduse Instituuti vastavatud Euroopa kristliku kultuuriloo magistriõppesse. "Hunt vaatab ikka metsa poole, aga elada on ka vaja," tunnistab ärinaine. Metsa all peab Ursula silmas, et tegelikult on ta humanitaarkallakuga inimene, inglise ja saksa filoloog.

Niisiis oli Ursula paar nädalat kodus ja katsus nautida aja mahavõtmist - tegi plaane, kuhu nad pojaga kohe-kohe reisivad, uuris reisibüroodest võimalikke parimad marsruute. Hakkas jälle lugema raamatuid - nagu vanasti. Mõtles, missugused uued kardinad osta - aga ostmiseni ei jõudnudki. Veebruariilm oli vilets, laps oli koolis ja hästi palju raamatuid oli veel lugemata, Usuteaduse Instituudi magistriõppe lõpusirge viimased jõupingutused pingutamata, ja päris hea oli olla, kui helistati Sakretist ja kutsuti tööle.

Ursula leppis kohtumisaja kokku, vestles oma praeguse otsese ülemusega ja võttis paar päeva mõtlemisaega. "Paberile ma plusse ja miinuseid ei kirjutanud, läbi mõtlesin küll ja kui päris aus olla, sai miinuseid rohkem," tunnistab ta. "Aga kõik sõltub, kelle aspektist asjale läheneda. Pidasin lastega nõu, nad lubasid, kuigi mitte väga hea meelega, ja kevade esimesel päeval ma läksin jälle tööle. Suvel puhkust ei saanud, mis oli ka üks miinuste alla jäänud asi."

Tagantjärele arvab Ursula, et üks täiesti ilma töökohustusteta veebruarikuu oli piisav, et aja mahavõtmise otsuse mõistlikkuses kahtlema hakata. "Kui enese ja oma täna algkoolieas poja igapäevamuresid ja võimalikke tulevikuotsuseid kaaluda, tundub aja mahavõtmine iseenda jaoks mõistlik pensionipõlve lükata," arutleb ta. "Süümekad poja ees jäävad nii või teisiti - kellel meist oleks kunagi oma laste jaoks piisavalt aega? Või kas oli meie emadelgi?"

Lapsed ema tööle naasmise plaani osas pikalt ei vaielnud. Pojale lubas Ursula, et pikematele reisidele lähevad nad mõni teine kord. Kõige kurvem ja rohkem pettunud tütre otsuse üle oli vanaema. "Tema eas pole täismahus vanaema positsioon vist enam kõige rõõmupakkuvam meelistegevus," tõdeb Ursula. "Ega nad keegi olnud eriti õnnelikud, silmas pidades, et olin kõigile kodakondsetele lubanud vähemalt sügiseni kodus olla, ja teha ära kõik, mis seni tegemata jäänud."

Sakreti kasuks kallutas kaalukausi, et tegemist oli huvipakkuva väljakutsega. "Sellist töökohta ei pakuta iga päev," teab Ursula. "Uus tehas, olla millegi uue alguses, kõik võimalused teha asju täpselt nii, nagu ise õigeks pead, kasutada elu jooksul omandatud kogemusi ja teadmisi, võtta vastu otsuseid …" Uutest väljakutsetest innustatuna Ursula karjääripuhkusest enam ei unista. "Võib-olla on see aja mahavõtmise jutt tihti tingitud hoopis sellest, et me tüdineme millestki, mis kestab liiga kaua," arutleb ta.

"Ehk see on rohkem enesepettus ja tegelikult me ei tahagi aega maha võtta, jaksu ju on veel? Ehk on probleemiks hoopis rutiin. Tahaks metsa puu alla, luuletusi kirjutama, teeks maja ette lillepeenra ja veedaks aega õite puhkemist imetelles ja rohuliblekesi välja noppides - peaasi, et ei peaks mõtlema, kuidas just seda probleemi lahendada?"

Ursula usub nüüd, et enese taasleidmiseks ei pea aastaks ümbermaailmareisile või kaugele saarele palmi alla peituma. Oma kogemusest teab ta, et ka kolm nädalat koduseinte vahel on täiesti piisav, et mõista: mõned inimesed ongi lihtsalt sellised, kes peavad kogu aeg kuskile tormama, rabelema, midagi otsima, leidma ja ära tegema. "Kindlasti on inimesi ja loodetavasti palju, kes leiavad rõõmu puhta põllekesega pliidi ees seismisest. Nad ei rabele ringi ja loevad oma lastele igal õhtul muinasjuttu," arutleb Ursula. "Minu siiras lugupidamine neile! Aga mina nii ei oska. Kohe ei saa ilusti ja rabelemata olemas olla."

Foto: Indrek Susi

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:38
Otsi:

Ava täpsem otsing