Loomaarmastusest tekkis äri

Väinu Rozental 07. november 2007, 00:00

Mu vastas Tartus Emajõe kaldapealse maja kontoris istub rõõmsameelne, sõbralik ja kaunis naine, kellest õhkub enesekindlust. Veterinaari haridusega Kadri Kullman tunnistab, et on rahul nii oma äri kui ka eluga, mis on pillutanud teda aastateks Rootsi ja Norrasse ning viinud kõrvalt nii mitmegi armastatud inimese.

Viisteist aastat tagasi asutatud veterinaartarvete hulgimüügifirma Dimela on laienenud Leetu ja Lätti ning kiikab vargsi Venemaa turu poole, kontserni käive kasvab igal aastal stabiilselt vähemalt viiendiku võrra.

Dimela asutamise ajaks 1992. aastal oli Kullman elanud Rootsis juba mitu aastat ning töötas Stockholmis ühes loomakliinikus assistendina. Nõukogude Eestist Rootsi pagenud abikaasa juurde pääses Kullman koos kümneaastase pojaga alles pärast mitmeaastasi vintsutusi 1990. Neli aastat hiljem oli abielu lõhki ja Kullman kolis pojaga tagasi Eestisse. Praegu on kõrgemat majandusharidust omav poeg Oliver emale kuuluva ettevõtte nõukogu esimees.

Kullmani kinnitusel oli Dimela asutamine tema idee. "Kaasasin oma tööandja, loomakliiniku omaniku Inger Backlundi mitte niivõrd rahastamise eesmärgil, kuivõrd vajasin ettevõtte loomisel tuge," meenutab Kullman. "Väga raske oli algusaastail leida lääne firmasid, kes riskiksid oma kaubaga Balti turule tulla. Nüüd on need firmad muidugi väga tänulikud, et me omal ajal neid üles otsisime."

Kui kompanjon vanaduspensionile läks, müüs ta oma 50protsendilise osaluse Rootsi suurele põllumajanduskontserni väikesele tütarettevõttele. Tol hetkel tundus see hea idee. "Soovisin endale partnerit, seepärast ei ostnud ise Backlundi osalust," selgitab Kullman. Kuid 2005. aastal tütarettevõte likvideeriti ja partneriks sai suurkontsern ise. Kõik muutus ja Kullmanile hakkas tunduma, et suurkompanii pole talle kõige sobivam partner.

Jäi kaks võimalust - kas müüa oma osalus samuti maha või osta firma hoopis ise välja. Kullmani esmase soovi peale Dimela välja osta soovitati tal see mõte kiiresti maha matta. Kange naine ei jätnud aga jonni ja tema otsusekindlust kroonis edu -

eelmise aasta lõpus ostis Kullman tagasi 25 protsenti Dimelast ning sai ülejäänud veerandile ostuoptsiooni.

"Äri on läbirääkimine. Väikeettevõtjana olin järjekindlam kui suurfirma juhina - mul oli kindel eesmärk ja kui väga tahta, siis jõuad selleni," rõhutab Kullman. Samas tunnistab Kullman, et poolteist aastat kestnud lobby ja läbirääkimised olid nii talle kui ka firmale äärmiselt kurnavad. "See aeg, kuni konkreetset vastust pole, on väikefirmale sisuliselt surnud aeg."

Kullmani sõnul on ta Dimela loomisel eeskujuks võtnud Rootsi ettevõtlusmudeli ja juhtimisstiili, millele lisas üht-teist juurde. "Nagu Rootsi firmades, nii ka Dimelas väärtustame väga inimest," lausub Kullman. "Samas seisneb suurim erinevus Rootsi firmadega selles, et meie julgeme kiireid otsuseid vastu võtta. Rootslastel on kõik juba ammu paika loksunud ja üldjuhul pole neil vaja kiireid otsuseid teha."

Küsimusele, kas ta on hea juht, vastab Kullman esimese hooga jaatavalt, aga lisab kärmelt, et tegelikult pole see õige. "Arvan, et minuga on hea töötada neil, kel on minuga sarnane mõttelaad, ja kes tahavad teha natuke rohkem, kui tulemuse saavutamiseks vaja oleks," mõtiskleb Kullman.

Tema kinnitusel on kõik Dimela töötajad isiksused. "Kui inimesele antakse võimalus võtta vastutus, annab see parema tulemuse," on Kullman veendunud. Kui põline linnatüdruk Kadri pärast Treffneri-kooli läks EPAsse veterinaariat õppima, tuli see paljudele tema tuttavatele üllatusena. Tegelikult viis Kadri ellu oma lapsepõlveunistuse, sest loomi on ta eluaeg armastanud. "Minu teadlik lapsepõlvgi algab momendist, kui ma kaheksa-aastaselt sain lõpuks ometi endale esimese koera," ütleb naine täna.

Ka esimese märkuse - "Kadri jäi kooli hiljaks!" - põhjuseks oli ennastunustav loomavaimustus. Õhtul kodus selgus pärast ema-poolset pikka ristküsitlust, et Kadri koolitee oli tol hommikul ristunud botaanikaaia juures rohtu näksiva hobusega. Ema pärimise peale, et kui kauaks ta siis seda hobust vahtima jäi, vastas Kadri enesestmõistetavalt, et nii kaua, kuni hobune ära läks.

Täna on Kadri Kullmanil koertele lisaks ka päris oma hobused. Tema Tartus asuvat eramut, kus ta elab koos elukaaslasega, valvavad kaks suurt Kesk-Aasia lambakoera ja kaks väikest Norfolki terjerit. Tartumaa tallides hirnatavad Kullmanile tervituseks aga neli ratsahobust ja neli varssa.

"Üks kallis hobi võib ju inimesel ikka olla," muigab Kullman ja lisab, et käib ka ise nii tihti kui võimalik oma lõbuks ratsutamas. Kullmani teine meelismeelelahutus, sõpradega bridži ja lauamängude mängimine ei lähe seevastu ju sisuliselt midagi maksma.

Kullman ütleb, et kuigi tal on veterinaari haridus, ei pea ta ennast nii kiindunud loomaarstiks, et lausa oma kliinik teha. "Loomakliinik on lokaalne äri ja et selles valdkonnas edukas olla, peaks Tallinna kolima," lausub Kullman. "Veterinaartarvete hulgimüügifirmat saan ma aga edukalt juhtida ka Tartust. Pealegi tundub mulle minu praegune valdkond loomaarsti praksisest palju huvitavam."

Kui keegi paluks mul nimetada suursuguseid inimesi, siis ühena esimestest mainiksin ma Kadri Kullmani. Ta on suursugune oma hoiakutelt ja käitumiselt, kusjuures see kõik on tema juures täiesti loomulik.

Kadri on minu jaoks midagi enamat kui sõbranna või koostööpartner. Ta on isiksus, kellega ühes mõtteruumis olla on privileeg. Temaga vesteldes tunned, et ka enda mõttelend läheb kõrgemaks. Kadri on meie instituudi president, kes maailmas palju ringi reisinud ja mitmeid koolitusi läbinud inimesena oskab väärtuslikku nõu anda. Samas on ta ka tunnustatud lektor, kelle eriline huviala on palgasüsteemid. Oma loenguid vürtsitab ta eluliste näidete ja paeluvate kommentaaridega.

Fotod: Indrek Susi

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:38
Otsi:

Ava täpsem otsing