Margarita tavaliselt erilised autod

Sophie ja Mirelle on ühemunakaksikud, Grethe on õdedest kolm minutit vanem, paar kilo suurem ja tunduvalt rahulikum. Kohtume tüdrukute ja nende emaga tööpäevaõhtusel Roosikrantsi tänaval. Auto jääb hiljaks. Kella kuue paiku on mõistagi ka ummikud.

Tüdrukud istuvad oma turvatoolides, pisemad taga ja suurem ees. Kõigil käes kaisunukud. Margarita ütleb, et vahel võrdleb ta end kaheksajalaga. Ei ole vaja erilist taibukust, et mõista, miks ema end just nii tunneb.

Chrysler Voyager tuligi perre tänu kolmikutele. Enne seda oli suure auto kohal linnamaastur. Margarita leiab, et tegelikult pole olulist vahet, sest Voyager on niisama kõrge kui maastur ja isegi mugavam.

"Kuna meil on suur pere, vajame mitmekohalist autot, kuhu mahuksid ka meie poeg ja tütred. Chrysler Voyageril on seitse kohta ja see sobib. Saame vanaema ka sõitma võtta," avab ta pere autoeelistuse tagamaid.

Kolmikute pakkimine Chryslerisse ei võta kaua. Kui lapsed riides, kulub igaühe istuma panemiseks umbes viis minutit, kuna laste turvatoolid on autos püsivalt. Sõitmine läheb suurema vaevata, sest pärast viitteist minutit tüdrukud magavad. Kui ei maga, vaatavad aknast välja, kaisuloom või piimapudel peos. Ema ja isa plaanivad laste tarvis tulevikus väikese teleri üles riputada, et aeg lendaks kiiremini ja oleks lõbusam.

Margaritale on auto eelkõige liiklusvahend punktist A punkti B. "Muidugi saab ka bussiga, nii et auto on eelkõige mugavus," tõdeb ta. "Teine küsimus, et miks just selline sõiduriist. See on trendikas, tehnoloogiliselt uus." Margarita armastab uusi autosid, sest nii pole ohtu teele jääda.

Kuna elu on selline, et inimesed ei liigu alati koos, on peres kaks autot. Nii on auto ka iseseisvuse ja vabaduse sümbol. "Auto ostu otsused on meil mehega ühised. Valikul lähtusime sellest, et kasutame neid mõlemad," selgitab naine.

Kui Chrysler Voyager on tõsiseltvõetav liiklusvahend, siis hiljuti BMW asemele tulnud tumelilla, musta allalastava katusega Audi A4 Cabrio on justkui meelelahutuslik lisa, millega Margarita ja tema abikaasa kahekesi või üksi sõidavad. "Mitte et me oleksime erilised kabrio fännid. Otsisime autot mitu kuud, sest ei tahtnud päris uut osta. See kabrio lihtsalt sattus meile."

Margaritale on oluline, et auto oleks automaatkastiga ja et oleks istmesoojendus. Chrysleril on ka parkimisandur. "Me kumbki abikaasaga pole kaubamärgi friigid, peamine, et oleks mugav," ütleb ta.

Margarita tahab, et autosse istudes meeldiks talle sõita. Ta tunnistab, et pole kindel, kas kõikide oma Audi vidinate otstarvetki teab. Kuid auto on justkui tema enda sarnane. Ta on väike. Hästi mugav, mõnus ja kerge. "Ta on nagu sobiv kingapaar," toob naine võrdluseks. "Enamik naisi ei käi ju kiiruskatseid tegemas. Vaevalt et ka iga kostüümi juurde auto saab valida, kuid mõneti on ta küll kui aksessuaar."

Margarita pani oma A4-le nimeks Panter, sest see meenutab talle suurt kaslast. Ta on voolujooneline, mugav, pehme ja mõnus ning on nagu küüntega asfaldis kinni. Teda on kerge juhtida, ta on stabiilne ja Margarita tunneb end tema roolis kindlalt.

Tegelikult pole naine oma Audi kabrioga Tallinnast kaugemal seiklemas käinud, sest kogu logistika keerleb laste ümber. Nii pole ta kabrio katust siiani alla lasknud ja naerab, et pole kindel, kas saaks autole selle uuesti peale. Kuigi, küllap saaks.

Margarital on sõiduluba juba 15 aastat. "Olen selline stabiilne ja korralik sõitja. Pigem ei proovi reegleid rikkuda, kuna ühiskond on kokku leppinud, et sõidetakse just nii," leiab ta. "Ei tee mõttetuid möödasõite, ei luba endale manöövreid, mis paneksid teisi närveerima."

Fotod: Veiko Tõkman, Indrek Susi