Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
See eriline pangaaktsia
Ehkki investoritele meeldib lüüa eri sektorite aktsiaid sama mõõdupuuga, tuleks pankade puhul jälgida ka spetsiifilisi mõõdikuid.
Kui väikeinvestorid vaatavad pangaaktsiat hinna ja kasumi (P/E) suhte alusel, vaatavad suured investorid pigem aktsia hinna ja raamatupidamisväärtuse (P/B) suhet. Sellel on kaks suuremat põhjust. Esiteks - kui pangad üksteist üle võtavad, võetakse mõõtu ikka P/B alusel. Teiseks on panga tulemused (E) provisjonireservide kaudu palju lihtsamini manipuleeritavad kui suvalistel ettevõtetel.
Oluline on ka panga omakapitali tootlus (ROE) - mida kõrgem, seda parem. Siiski tasuks väga uhke numbri puhul vaadata, ega pank pole võtnud omavahendite suhtes liiga suurt riski. Selleks mõõduks on pankadel kapitali adekvaatsus (eriti esimese tasandi omavahendid). Kapitali adekvaatsus võiks olla üle 10. Vastasel korral võib juhtuda, et kui pank kogeb suuremat kahjumit, muutub risk liiga kõrgeks, aga raskeks läheb ka panga äritegevust laiendada. Praegu on näiteks Citigroup selle näitajaga jänni jäänud.
Täiesti pangaspetsiifiline mõõt on puhas intressitulu (net interest margin ehk NIM). See näitab, mitu protsendipunkti teenib pank laenudelt ja võlakirjadelt rohkem kui ta maksab kaasatud hoiustele ja väljastatud võlakirjadele. Mida suurem see number on, seda parem. Riigiti võib see number suurresti varieeruda, samuti sõltub see konkurentsisituatsioonist kohalikul pangandusturul.
Panga efektiivsust hinnatakse kulude suhte abil. Mida väiksem see on, seda paremaks võib panka hinnata. Kui vanasti oli kulusuhe kõrgem suure kontoritevõrguga pankadel, siis tänapäeval on hakanud kasvama internetipõhised kulud (võimsamad serverid + turvakulud).
USAs hinnatakse kõrgelt selliseid panku, kellel on palju väikeste hoiustega kundesid (hoiuse suurus alla 100 000 dollari). Suuremad hoiused liiguvad kergemini kõrgemat intressi pakkuvasse panka või rahaturufondi, väikesed summad on pangale lojaalsemad. Suurema raha omanikud kasutavad ära konkurentsi, nad oskavad raha paremini teenima panna. Veelgi ohtlikumad on pangad, kes sõltuvad rahaturult või võlakirjade vormis kaasatavast rahast. Värske näide on Briti Northern Rock. Kõigepealt ei saadud rahaturult raha, alles seejärel tekkis paanika hoiustajate seas.
Halvad laenud on pankade komistuskiviks. Neid vaadatakse suhtena kogu laenuportfelli, kuid võiks võrrelda ka tehtud laenuprovisjonidega. Osa halbadest laenudest saab pank tulevikus kätte.
Pankade kasumi kvaliteet kõigub. Parem on teenustasudelt ja intressitulust, kehvem finantsturgudelt saadav.