Bingo! Pärnu Endla teatris

Ülle Hallik 09. november 2007, 00:00

Boonusena toimub see väga hea materjali tehniliselt huvitavas lavastuses.

Kui päris aus olla, siis pärast esimese vaatuse lõppu ei pruugi iga vaataja seda tunnet veel kätte saada.

Midagi pole teha, aga pärast Pronksiööd hoogustunud pidev tollase ajaloo meenutamine on küll kindlasti vajalik, aga teema järjekordne kunstivormi valamine kohaliku publiku tarvis võib mõjuda pigem tüütu leierdamisena.

Ei ole ju eestlase jaoks uudis, et see polnudki nii haruldane, et vendadest üks sattus vene ja teine saksa poolele sõdima ning et surmahirmu kõrval tuli mõlemal Sinimägedes jälgida: et minu vend minu püssitoru ette ei satuks.

Nagu ka see, et järgmine okupant hirmuvalitsemise kõrval naiivsemate jaoks ka meelitava prääniku üles riputas.

Peab mainima, et Mart Kivastik on selle näidendisse väga mõnusa irooniaga kirjutanud, pannes vene võimu pakkuma koolipoisile unistuste korvpalliketse ja sakslase rõhuma poisikeselikule soovile kanda ilusat mundrit.

Hoopis haaravamaks muutub lugu aga teises vaatuses, kus erinevaid teid ja erinevatel põhjustel Soome jõudnud poistest hakatakse vormima sõjamehi ning nende karakterid vaataja ees selged inimliku mõõtmed saavad.

Mida naljakam see esialgu tundub, seda traagilisema mõõtme see näitemängu edenedes saab.

Kõige tragikoomilisem ongi Kivastiku näidendi juures see, et hingelt sõdur leiab oma otsa alles kolmandat korda kuulide ette jäädes ning ülejäänud hukkuvad lihtsalt lolli juhuse tahtel.

Sõda ongi ilmselt loterii, mille lõpliku skoori teatavaks tegemise hetke polegi võimalik öelda. Ikka veel ei ole erakordne uudis, et kusagil on ilmsiks tulnud Teise maailmasõja aegset lahingukraami.

Mida öelda kokkuvõtteks? See teatriõhtu peaks pakkuma elamuse nii ajaloohuvilisele kui ka vähem ajaloohuvilisele, oma peaks leidma nii patsifist kui ka militarist.

Lihtsalt teatrisõber võib aga soost ja east sõltumata elada kaasa noorte näitlejate säravale tulekule, heale ansamblitööle (et mitte öelda koorilaulule - laval on ligi 20 näitlejat) ning Kalju Komissarovi teatraalselt vaatemängulisele lavastusele.

Vereojasid laval ei voola, kirsiks tordil on kohati kabareelikud vahepalad (saksa mundrite moedemonstratsioon või suusavõistlus).

Kellele mis rohkem meeldib, on ilmselt maitseasi. Nagu seegi, et mõni roppus mõjus pigem odava populaarsuse taotlemisena kui tüki seisukohast vajalikuna.

Ja kangelane?

"Loo kangelane" on ju näidendi peategelase sünonüüm iga žanri ja temaatika puhul!

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:50
Otsi:

Ava täpsem otsing