Noored heitlikud ja ennast otsivad hinged üksi inimeste keskel

Ajal, mil kinos jooksevad peamiselt filmide ei tea juba mitmendad osad, on "Kuhu põgenevad hinged" suurepärane vaheldus mitme di- ja triloogia vahele. Sisult uudne ja leierdamata tegevusliin välistab võimaluse kõrvutada linateost ühegi varasema eestikeelse filmiga. Sarnaseid linateoseid, milles juttu satanismist, üksindusest ja usaldusest, lihtsalt pole. Või vähemalt tõrgub minu mälu mäletamast ja mõne eelneva filmiga paralleele tõmbamast. Sellega on tegijad teeninud juba ühe plusspunkti.

Film jutustab loo Annist (Ragne Veensalu), kes üksildusest, vihast ja armukadedusest saab hakkama koletu teoga. Tunne, et ta on perekonnas kõrvalejäetu, sunnib neiut pöörduma saatana poole ja soovima veel sündimata väikevenna surma. Süütunne paneb Anni aga pärast venna sündi, kui viimasel haigus avastatakse, tehtud tegu kahetsema ja olukorra parandamiseks lahendusi otsima. Ja nagu ikka, on asjade parandamine tunduvalt keerulisem ja pikaajalisem kui paari kurjakutsuva salmi kiire ettelugemine.

Vigade parandamine toob neiu ellu uued tuttavad, tõekspidamised ja suhtumise. Sõbrustamine satanistist klassikaaslase Mayaga, kelle kehastamisega Lenna Kuurmaa suurepäraselt hakkama saab, annab Anni elule hoopis uue värvingu, õpetades teda vastutama ja oma hirmudest üle saama. Linateos toob välja Anni väliselt kullakarvalise elu seest siiru-viirulised mõtted, tunded ja probleemid, kõrvutades neid bling-bling-ajastut nautivate klassikaaslaste omadega.

Film koputab ilmselt paljude lapsevanemate südametunnistusele ja paneb küsima, kui tähtsal kohal on nende argirutiini ja muresid täis elus kõige nooremad pereliikmed.

Kas kesine tähelepanu pole äkki nende võsukest ka satanistlikule või alkoholist ja narkootikumidest lohutust otsivale teele viinud?

Ehkki ootused olid filmile mõnevõrra suuremad, ei tulnud mul siiski pettuda. Tublid näitlejatööd noortelt peaosatäitjatelt, Ragne Veensalult ja Lenna Kuurmaalt, kellele Anni ja Maya rollid on esimesed suuremad ülesastumised kinolinal, olid igati tõetruud.

Värvikirevust andsid filmile juurde ka mõlema noore perekonnad enda probleemsete ja veidrate karakteritega. Osatäitmistest enam köitis mind aga filmi muusikaline kujundus, mis kohati pildi ja teksti tarretas ning ennast lihtsalt kuulama sundis.