Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Asjata süüdistame edukaid

Jonathan Hoenig 13. november 2007, 00:00

Me kõik tahame olla edukad: saada palgakõrgendust, parema töökoha, edukalt investeerida. Ja kui oleme edukad, tunneme uhkust, sest oleme selle ära teeninud. Meid pole edasi viinud õnn ega teiste inimeste ekspluateerimine.

Ja ometi - kui mõtleme jõukate inimeste peale, nagu firmajuhid või pankurid, siis tihti me põlgame neid. Lugedes juhtide palkadest, ei mõtle me kunagi oskustele, mida ettevõtte juhtimiseks tarvis läheb, vaid kaebame, et nad on ülemakstud. Kui aga inimesed räägivad vaestest - kellest suur osa toitub ja riietub paremini ning saab korralikumat arstiabi kui kuningad 300 aastat tagasi -, on sissetulekute ebavõrdsus alati rikaste süü.

Ükski kolumnist ei süüdista vaeseid, et nad ei arenda kõrgtehnoloogilises ühiskonnas nõutavaid oskusi või pole piisavalt töökad. Kui inimene kaotab maja, sest ta võttis laenu, mida ta ei saanud endale algusest peale lubada, on kurja juur pank. Me ei ütle põllumeestele, kes ei suuda endale elatist teenida, et otsigu endale teine töö. Ei, me süüdistame suurfirmasid, et nad vaesed põllumehed leivast ilma jätavad. Kui tööstustöölised jäävad alla mujalt tulevale konkurentsile, süüdistame kurje allhankijaid.

Paljud ameeriklased tulevad täna vaevu ots otsaga kokku. Ka see on pigem moraalne küsimus. Probleem pole edukais, vaid neis, kes vaevlevad. Mitte et nad oleks halvad inimesed, aga nad on omandanud mõtteviisi, et neil ongi sünnipäraselt õigus kõigile hüvedele.

Mõelge vaid, kuidas sotsiaaltoetused toimivad. Piisab, et sul on midagi vaja. Kui sul on lapsed, keda sa endale lubada ei saa, ei pea sa nende eest hoolt kandma - valitsus toetab sind kellegi teise raskelt tulnud rahaga. Nii tekib mõtteviis, et sul on õigus asjadele mitte seepärast, et oled need välja teeninud, vaid et sul on neid vaja.

Teiseks puudub inimestel sellise poliitika juures vastutus, sest nad pole kohustatud endaga ise toime tulema.

Kui põllumees end ära ei elata, võib ta leida teise tegevusala. Seda oleme ka aastasadu teinud - kui kunagi oli USA põllumajandussektoris hõivatud 90% elanikkonnast, siis täna vähem kui 2%. Ometi teatavad paljud põllumehed valitsusele, et neil on õigus olla põllumees, sest nad on seda alati olnud - ja valitsus tulebki appi.

Sama kehtib allhanke kohta. Kui kaotad töö, sest selle võtab ära keegi teine, hangi endale uus tööpost. Paljud mõistlikud inimesed seda teevadki. Aga on parasiite, kes leiavad, et kui nad kümme aastat tagasi teenisid masina taga 15 dollarit tunnis, on neil nüüd õigus samas ametis 25 dollarile. See, et kuskil mujal tehakse sama tööd väiksema palga eest, neid ei huvita.

Sellise endale õiguste nõutamise mõtteviisi tagajärjed on kõigile hukatuslikud, sest see takistab ühiskonnal edasi liikumast. USA on jõudnud tänasele positsioonile just ideid rakendades, tootlikkust tõstes ja kaubeldes. Loodusvaradelt on Aafrika rikkam kui Ameerika.

19. sajandi keskel tuli turule McCormicki kombain, üks esimesi tööstusrevolutsiooni tähiseid põllumajanduses. Enne suutsid kuus inimest ühe päevaga künda 2 aakrit maad, pärast kombaini tulekut piisas kahest inimesest, et künda päevaga üles 10 aakrit. Teised leidsid endale muud tegevust!

Kui McCormicki ajal oleksid kõik niimoodi mõelnud, nagu praegu, elaksime USAs praegu samamoodi nagu Zimbabwes, olles hädas iseenda toitmisega. Samas mõelge, kui jõukad me oleksime, kui kõik inimesed - põllumehed ja töölised - omandaksid ka praegu sama innukalt uusi oskusi?

Altruism - arusaam, et sa pead muudkui andma, et teiste lõputuid vajadusi rahuldada - on ebaõiglane ja hukatuslik idee. See premeerib laiskust, vastutustundetust ja paigalseisu ning aheldab tootlikud inimesed teiste läbikukkumiste külge.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing