Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Harri Gunnar Rantala tulnud, et jääda

Annely Allik 14. november 2007, 00:00

Tõsteseadmete projekteerimisega tegeleva Soome ettevõtte Raumaster OY töötajana oli Harri Rantala varem elanud mitmel pool Euroopas, kuid mitte kusagil ei meeldinud talle nii nagu siin. Eks oma osa mängib ka asjaolu, et abikaasa Siretiga kohtuti Rauameistrit avades ning tänaseks on paaril ette näidata nii kaks ühist last kui ka ühine hobi - töö oma osalusega ettevõttes Rauameister.

Ka eesti keel on firmajuhil tänaseks vägagi ladusalt suus, Lõuna-Eestis väga levinud võru murrakust erinevalt. "Võru keelest saan aru, kui räägitakse, "kõnõlda" pole aga niisama lihtne! " naerab ta ise. Kuigi soome ja võru murrakutes esineb palju sarnasusi, pole võru keele rääkimine siiski niisama lihtne. Päris "hiina keeleks" on tema jaoks aga tänaseni jäänud näiteks vene keel, mida Võrus õnneks väga tarvis ei lähegi.

Mees kinnitab, et algusest peale meeldis talle Eestis just väga mõnusate inimeste tõttu. "Viimased aga elavad peamiselt siiski Võrus," leiab ta. Ka Võru linn ise on Rantala arvates ilus ja rahulik, eriti suvel, vastupidi närvilisele ja kiire elutempoga Tallinnale. 1995 see muidugi päris nii ei olnud, tollal oli elu Soomes pigem liialt stabiilne. Eestis aga ei võinud hommikul ärgates iialgi arvata, mis õhtuks võis juhtuda.

Sellegipoolest registreeriti peamiselt Soome eraisikute kapitalil põhinev ettevõte jaanuaris 1996.

"Esimesel aastal tuli tihti ette, et töö oli vaja endal ette näidata," meenutab Harri Gunnar Rantala. "Ega see keeruline olnud, sest oskan nii keevitada, treida kui ka freesida - alustasin ju isegi omal ajal õpipoisi ja keevitajana."

Firma osaniku ja tegevjuhina ei tee Harri Gunnar Rantala siiani endale allahindlust, töötades keskeltläbi 11 tundi päevas.

"Lubadustest ja väljakäidud tähtaegadest kinnipidamine ongi olnud Rauameistri edu alus," on ta veendunud. Loomulikult ka kõva töö, mille tulemusena on ettevõttel igal aastal ette näidata 10-20% käibe kasvu ning ligi kaksteist aastat tagasi kümne töötajaga alustatud firmast on tänaseks saanud 77 töötajaga Võrumaa suurimaid tööandjaid.

"Väiksest peale meeldis mulle tehnika ning kuna olen maapoiss, siis ikka traktorid ja kopad," jutustab Rantala ise. Nii polegi midagi imestada, et sõjaväes sai temast Jaskari saarel asuva sõjaväeosa traktorist. Ilma naljata, sest Soome kliimas on näiteks lumetraktor vägagi vajalik "sõjamasin". "Naljakas oli hoopis see, kui sõjaväeosa 4-5 traktoristi koos traktorirallit tegid," naerab ta.

Et aga sõjavägi on meeste kool, seda usub Rantala kindlalt. Nagu ka, et kõik poisid peaksid selle läbima, sest see paistab kaugele, kui mees pole sõjaväes käinud. "Distsipliinist jääb puudu".

Rantalal endal on kolm venda, nii et teab, millest räägib, pealegi kasvab nüüd kodus omal ka kaks poissi. Kuigi laste kasvatamine on nende peres ikka naise ülesanne, kinnitab mees, et lapsed on juba sellises eas, kellega tuleb rääkida elust ja sellest, mis oluline.

"Elu Eestis on liiga kiirelt muutunud ja rahakultus on liialt suur. Ei tunnetata piiri laenu võtmisel ega tihti ka mujal," räägib Rantala. "25aastane poiss on kindel, et tal peaks olema nii oma maja kui ka uhke auto. Ta ei anna endale aru, et kiiresti ei tule siin elus miski ja laenuraha tuleb ükskord ju ka tagasi maksta."

Küll aga peab Rantala täiesti normaalseks seda, et noored tahavad enne paikseks jäämist maailmas ikka ringi vaadata. Nii juhtubki, et näiteks praktikal olnud poiss käib siin-seal välismaal tööl ning lõpuks tuleb ikka koju tagasi.

"Praegugi on meil üks keevitaja, kes omal käel oli Soomes ja Norras tööl, kuid täna taas meie juures tagasi. Reisimine ja ühikaelu pereinimestele ikka väga hästi ei sobi," teab Rantala. "Kui aga on väärt mees, miks mitte teda siis tagasi võtta!"

Võrust minnaksegi pigem välismaale kui Tallinna õnne otsima.

"Soomes ei ole see nii suur probleem," mõtiskleb ta. "Soome noored jäävad siiski ennemini oma kodukanti tööle ja elama kui eestlased. Ilmselt on Eestis palgatase siiski niivõrd palju madalam, mis sunnib noori paremat elu otsima."

Üks, millele tal endal kunagi kahju kulutada pole, on reisimine.

"Reisidelt tagasi tulles tunned, kui hea koht on Eesti või Soome, võrdselt kodused on mõlemad," kinnitab Rantala.

Kuigi ta kodu on Eestis, elavad Soomes nii vanemad kui ka sugulased. Sõpru aga on võrdselt mõlemal pool Soome lahte, nii et elu on siiani kahe riigi vahel jagatud. Jõulud ja jaanipäev mööduvad enamasti siiski Soome vanaema-vanaisa juures.

"Lapsed käivad ju koolis ja puhkusi saab planeerida vaid koolivaheaegade järgi," jutustab ta. Aga mitte ainult. "Näiteks pisitütre jaoks pole ükski asi nii oluline kui laulmine. Laulmine on kogu tema elu! Vahel jääb mõni sõit sellepärast ka sõitmata, et Kristinal on esinemine planeeritud," kinnitab uhke isa. Kusjuures mitte asjatult - näiteks 2006 kevadel võitis Kristina Rantala kuni 9aastaste laste Laulukarusselli võistluse oma vanusegrupis.

Lõõgastuda aitab samahästi ka üks mõnus kodune nädalavahetus - saab hommikul kaua magada, pannkooki süüa ja saunas käia. Tütre sõnul ongi issi rahvustoit pannkook moosiga.

"Vahel tulevad sõbrad külla, siis grillime. Saun, ujumine, grillimine ongi minu hobid," kinnitab Rantala lõbusalt. "Kahjuks on toit Eestis rasvasem kui Soomes ja see on vöökohal juba tunda." Samas leiab ta, et kui vanemate talumetsas hooldusraiet teha, annab see paraja koormuse, nii et trenni pole tarviski.

Poegadel on teistsugused hobid - pisipoeg Alexile (5 a) meeldivad nii judo kui ka arvuti, suurem poiss Jaro (14 a, eelmisest abielust) on rahulikuma loomuga, temale istub samuti arvutiasjandus.

"Tänapäeva laste koolikoormus on nii suur, et neil vist polegi aega lollusi teha," naljatleb Rantala. Samas on ta veendunud, et lastele peab oma tee jääma. "Kuigi tahaksime neid suunata, ei saa me otsustada, et sinust peab tulema see või teine. Elu on elu ja tuleks seda elada nii, et muredele vaatamata oleks elu ikka elamist väärt."

Meie koostöö sujub hästi, Harri Rantala on ikka hea nõuga vajadusel toeks.

Inimesena on tark ja haritud inimene, keda austan ning arvan, et see on vastastikune. Usaldan teda äri ajades täielikult.

Tutvusin Harriga 1995. aastal, kui ta Võrru firmat looma saadeti. Olime mõlemad Võrru sissesõitnud, tuttavaid siin ei olnud. Tundus loomulikuna, et kaks üksikut hinge teineteist leidsid.

Peale töö ja pere seob mind Harriga tugev sõprus, võime üksteisele kõigest rääkida; tööst, poliitikast ja armastusest. Mõlemad hindame inimestes eelkõige ausust ja me ei salli silmakirjalikke inimesi. Meil on samad väärtushinnangud, tähtsam on pere ja tervis, siis tuleb kõik muu.

Harris hindan eelkõige õiglustunnet, ausust ja tugevat närvisüsteemi.

Suhtleme tööalaselt ja perekonniti. Harri on aus, õiglane ja lihtne, ajab kindlat joont, ei otsi lihtsat teed, vaid keskendub parimale tulemusele.

Harri põhimõte on mitte otsida odavaimat, vaid optimaalseimat võimalust. Hea tugeva närvikavaga mees. Kui töö juures midagi rasket ette tuleb või suhted üle ääre keevad, jääb tema kindlalt kahe jalaga maa peale. Ta ju kui maamees metsast.

Harri on hea suhtleja, saab kõigiga hästi läbi. Talle võib ka otse ja krõbedalt öelda, vihapidaja ta pole. Pigem vastupidi - ta kuulab alati ka tööliste arvamust.

Juhataja on selline mees, kes pole mitte ainult tööandja, vaid hoolitseb ka olme ja oma meeste eest. Nii et meie juures on jäänud pidama ka sellised, kes mujal on alati paremat otsinud.

Meil on näiteks tavaks, et kaks korda aastas - jõuludeks ja jaanipäevaks, saavad kõik töötajad korraliku kingipaki, kus sees söödavat-joodavat ja ka midagi praktilist. Tavaks on saanud jõulupidu, kuhu kutsutakse töötajad koos abikaasadega. Oleme firmaga käinud kahel korral Stockholmi reisil.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:38
Otsi:

Ava täpsem otsing