Pidev hooldamine annab õlisüsteemile pika eluea

Tavaliselt asendatakse kasutatud õli uuega ning vahetatakse süsteemisisesed õlifiltrid. Mõnikord pestakse ka õlipaaki, teinekord kogu süsteemi. Tegutsetakse seadme passis kirjapandule vastavalt, sageli ka õli värvi ja lõhna järgi. Loomulikult on ettevõtteid, kus tehakse korrapäraselt õlianalüüse ning suuremates ettevõtetes on selleks õlilaborid. Enamasti kasutatakse aga õlimüüjate või sõltumatute õlilaborite teenust.

Kõik, mis liigub, kulub ja määrdub. Õlisüsteemis tekkivad mehaanilised osakesed, vesi (niiskus) ja oksüdeerumisjäägid (nn pehmed osakesed) mõjuvad süsteemi osade ja õli enda tööeale hävitavalt. 80% rikkeist on põhjustatud just neist tegureist.

Mehaanilised osakesed tekivad süsteemi koostisosade liikumisest põhjustatud kulumise ning välissaaste tõttu. Õlisüsteemi koostisosi "pommitades" tekitavad juba olemasolevad osakesed uusi.

Süsteemi tolerantsid on tänapäeval sageli mõne mikromeetri suurused ning kõige enam kahju teevad just need osakesed, mis on tolerantsi suurusjärgus ning põhjustavad süsteemis hõõrdumist. 70% neist osakestest on väiksemad kui viis mikromeetrit ning tolerantside suurusjärgud on sageli just vahemikus 1-5 mikromeetrit. Alla 10mikromeetrisi osakesi on õlis kõige rohkem ning nende eemaldamine on õli ja süsteemi tööea pikendamise võti.

Korrosiooni põhjustav vesi tekib õlis temperatuuri kõikumise, välissaaste või sisemiste keemiliste protsesside toimel, mõnes süsteemis tingituna tööprotsessist, aga ka avariidest või kehvast isolatsioonist.

Tänapäevaseid tundlikke õlisüsteemi koostisosi kahjustab üha enam õli oksüdeerumine. Seda põhjustavad peamiselt vesi ja kõrge temperatuur. Oksüdeerumisjäägid on töötavas süsteemis pidevas liikumises ning õli kuumuse tõttu "lahustunud" olekus. Kui aga temperatuur langeb, kinnituvad nad torustiku ja õlisüsteemi kuuluvate komponentide seintele, tekitades kleepuva kihi ja ummistades nende kanaleid.

Kui õlisüsteemist eemaldada need kahjustajad, saab määrimiseks puhta keskkonna ning kui seda keskkonda pidevalt puhtana hoida, võib rääkida õlisüsteemi hooldamisest.

Õli vahetamisest oli juba juttu, aga see oleks vaid süsteemi osaline hooldus. Süsteemi koostisosad ja torustik jäävad endiselt saastatuks. Vaja oleks tõhusamat moodust.

Hästi filtreeritud ja puhas õli on pesevate omadustega - seob endaga keskkonnas oleva mustuse. Kui see omadus ära kasutada, saab õli pidevalt filtreerides kogu õlisüsteemi puhtaks pesta.

Tavalises määrdeõlitussüsteemis on üldjuhul juba olemas nn süsteemisisesed (in-line) filtrid, mis paiknevad kas enne või pärast pumpa või hoopis tagasivoolutorul. Need filtrid töötavad õlisüsteemi keskkonnas ja sama rõhu all. Filtrite õhukese tööpinna läbilaskevõime on suur, seetõttu võib neid nimetada pindfiltriteks.

Üldjuhul kasutatakse 10-25 2m, aga ka 40-100 2m pindfiltreid, harvem 3-5 2m, mis kergesti ummistuvad. Need filtrid vett ja oksüdeerumisjääke ei eemalda või kui, siis tühisel määral. Seetõttu võib neid nimetada valvureiks, mis kaitsevad õlisüsteemi koostisosi avarii korral.

Süsteemisisene on ka nn möödaviigufilter (bypass-filter), mis ei pruugi olla pindfilter ning mida läbib süsteemi pumba toimel ainult osa õlist. Alati on kõige saastatum õlisüsteemi paak. Kui paak ja paagis olev õli hoida puhas, siis on puhas kogu õlisüsteem. Seega tasub õlipaaki sagedasti pesta ja ühendada õlifilter paralleelselt paagiga. Selleks on vaja eraldi pumbaga filtreerivat seadet, milles õli ringleb paagi põhjast (kõige mustem koht paagis) läbi filtri paaki tagasi (võimalikult õlipumba läheduses, et süsteemi satuks puhas õli).

Süsteemivälise (off-line) filtri tööd ja pumba töörõhku saab siis kontrollida ning kasutada filtreid, mis koguvad mustust suures mahus, ning filtermaterjale, mis absorbeerivad vett ja oksüdeerumisjääke. Õlisüsteemi puhtus on sellisel juhul tagatud.

Filterelemendi baasmaterjal on tselluloos. Standardelement mahutab neli liitrit mustust. Pidama jäävad kõik alla 3 2m suurused ning osa alla 0,8 2m suurustest mustuse osakestest. Vesi absorbeerub tselluloosi ning oksüdeerumisjäägid absorbeeruvad tselluloosis.

Autor: Andres Kõreste