Eesti maavarad lõpukorral

"Kõige hullem on infrastruktuur ja teedeehitus - see on esimene, millelt kaane pealt ära lööb," räägib Eesti ehitusmaterjalide tootjate liidu tegevdirektor Enno Rebane, kelle sõnul jõudis kriis kohale planeeritust märkimisväärselt varem.

"Viis aastat on mööda läinud, kui arvasime, et killustikukriis jõuab kätte varsti - see on aga kohale jõudnud märksa kiiremini," sõnab ta.

Rebase sõnul tuleks riigil hakata võimaldama kaevandusi sealt, kust võimalik, sest muidu võivad teedeehituse projektid täielikult seiskuda. "Lihtne on valdadel öelda, et mulle ei meeldi ja paneme kaevanduse kinni. Mina küsiksin, kas teid on vaja või ei ole? Võib-olla tõesti ei ole ja elamegi siin soode vahel," ütleb ta.

Pessimistlikult on käesoleva olukorra suhtes meelestatud ka akadeemik Anto Raukas. "Praegu jätkub Väo karjääris lubjakivi kolmeks aastaks ja pärast jääb ehitus seisma," ütleb Raukas sõnu pikalt valimata ja lisab, et paljud käimasolevadki projektid ähvardavad läbi kukkuda.

"Tahame ehitada Tallinna-Tartu maanteed, aga ükski vald ei luba kaevandada. Loomulikult võime me importida graniiti Soomest, aga kujutage ette, kui kalliks läheb see võrreldes sellega, kui saaksime seda võtta siitsamast Tallinna-Tartu maantee äärest," seletab Raukas.

Samuti näeb teedeehitajatele raskeid aegasid ise antud sektoris tegutsev Aspi ASi tegevjuht Margus Vaim, kelle sõnul pole võimatu ka väikeste tegijate surm. "Teoreetiliselt on see võimalik. Ka eelmise aasta lõpu seisuga oli märgata, et need, kellel polnud siduvaid lepinguid materjalitootjatega, olid tõsistes raskustes. Sama asi on liivaga," räägib Vaim.

Et sarnast ummikjooksu vältida põlevkivi valdkonnas, soovitab põlevkiviinstituudi direktor Jüri Soone juba praegu hakata alternatiive otsima. "Kui me ei ole valmis muutusteks, siis kukuks peaaegu terve Ida-Viru majandus kokku," ütleb Soone, kelle sõnul on see siiski pigem lühike aeg, kuniks põlevkivi jagub.

"Tegu on pigem lühikese ajaga, sest kas me suudame selle ajaga lahendada kõik tehnilised küsimused? Ma ei ütle, et tulemas on katastroof, kuid ette kujutada, et meil pole probleemi, on samuti mõttetu," lausub Soone ja lisab, et põlevkivi järsk lõppemine võib sulgeda kõik kolm õlivabrikut Eestis.

Olemasolevate kaevanduste tarbevarude põhjal saab aga kõige enne otsa kruus, mida jagub 22 aastaks. Sellele järgneb lubjakivi 48,5 aastaga ja liiv 54 aastaga. Ning isegi kaevandamismahte suurendamata jagub põlevkivi veel üksnes 74 aastaks.

Olen seda ka varem kommenteerinud ja mul on selline tunne, et see on võimendatud paanika. Juba paar kuud on paekillustikku üle ja ettevõtjad helistavad ning pakuvad meile ise. Meil mingit paanikat küll ei ole.

Jõuga ehk inimeste tahte vastu kaevanduste ja karjääride rajamisele minna ei saa. Kaevandajal tuleb kohalike elanikega läbi rääkida ning põhjalikult välja selgitada kaevandamisega kaasnevad keskkonnamõjud. Seni on arendajad pahatihti alahinnanud kohalike elanikega nõu pidamist. Kui arendajad oleksid elanikega ausad, ei pruugiks ka elanikud minna protestiaktsioonidele, sest teid, maju jne on vaja ehitada.

Põlevkivile on reaalsed alternatiivid tuumakütustel, taastuvatel kütustel ja ka kivisöel elektri tootmine ning potentsiaalselt ka mõni uus tehnoloogia või isegi mõni seni veel tundmatu lahendus.