Istanbul kutsub seiklema kõrvaltänavatel

Lennujaamast välja astudes torkas silma oranž värv. Oranžid taksod liikusid uskumatu täpsusega ning tihti oli manööverdavate autode vahe silmaga nähtamatu. Õnnetusi aga näha polnud. Samuti oli võõras inimeste oskus ühel hetkel vaikselt ja rahulikult rääkida ning järgmisel hetkel tuulikutiibadena keerlevate käte abil midagi elavalt seletada.

Esmamuljena võib öelda, et see on koht, kus elu kihab. Istanbulis pole kõiki elanikke registreeritud, kuid hinnanguliselt võib seal elada kuni 20 miljonit inimest.

Pärast õhtusööki hotelli lähedal kauplustega ääristatud Istiklal Caddesi tänaval uidates võis aduda, kui vähe Eestis inimesi on ning mida tähendab Istanbuli suurus. Pea pooleteisekilomeetrine tänav oli otsast otsani ja äärest ääreni inimesi täis ning isegi südaööl leidus kõrvaltänavate kohvikuis palju rahvast.

Seal märkasin esimest korda võimalust, et inimesed ja autod saavad justkui teineteisest läbi minna. Tänav oli sagivatest inimestest pungil, kuid autod liiklesid üsna muretult. Signaalitamine käis vaikselt ja vaid nii palju kui vaja, et inimmassi natuke pehmendada. Juhtidele oli see sagimine ja aeglane edasiliikumine täiesti loomulik.

Ka jalakäijad ei teinud autodest rohkem välja kui vajalik sujuvalt masinatest mööda saamiseks.

Pärast suurejoonelise kaubandustänava läbimist jäi siiski kummaline mekk suhu. See oli segu Euroopa kultuuri elementidest ja millestki muust. Näiteks Christina Aguilerat lõugavate kõlarite kõrvalt võis leida türgi noori veini joomas ja kitarri ning lauluga kohalikke viise esitamas.

Ja ükskõik kui palju mulle reisi eel hinna üle tingimisest ka ei räägitud, esimesed kuumad kastanid ostsin ikka ropu hinnaga: imeväikse paki eest küsiti kümme Türgi liiri (ligi 100 kr).

Esimene õhtu jäigi lennusegase peaga pilguheiduks võimsalt suurele ja elust rõkkavale linnale. Kogumuljest moodustas see lahkumise hetkeks vaid väikese osa.

Järgmisel hommikul sõitsime bussiga Euroopat ja Aasiat ühendava silla lähedal asuva Ortaköy mošee ligidale. Kuigi olime seal hõivatud ühe tööülesandega, uitas pilk väikepaatide sadamas liikuvatel inimestel. Pidevalt oli soov grupist irduda ja minna seiklema Istanbuli tuhandetele keerulistele kõrvaltänavatele, kus kaupmehed askeldasid ning inimesed sagisid.

Istanbuli vanalinn asub uuemast linnaosast vaadates teisel pool Kuldsarve lahte. Külastasime seal Istanbuli suurt basaari ehk ühte suurimat pealt kaetud turgu. Seal käib päeva jooksul 250 000-400 000 inimest ning sealt võib leida ligi neli tuhat poodi, mis pakuvad kaupu alates ehetest ja vürtsidest ning lõpetades jalgpallisärkide ja popmuusikaga.

Uksest sisse astudes ei saa võib-olla hästi aru, kui suur turg tegelikult on, aga mõnda aega seal ekseldes ning korraks suunataju kaotades võib aduda, kui palju on sel hiidbasaaril kauplemist ning sagimist.

Suur turg lõi mu pahviks. Paraku tormasime sealt kiirustades läbi, kuid kogu sealviibitud aja tundsin end nagu unenäos. Teate küll - palju kirjusid asju ja kummalisi inimesi ning arusaamatu keel. Lisage tunglemine ning aja peale kuhugi jooks ja saate päris ebamaise kogemuse.

See üle poole tuhande aasta vana turg on koht, kuhu soovin tagasi minna ja just huvist värskete vürtside, aroomiõlide ja muu sellise vastu, mille valik oli seal lihtsalt hämmastavalt suur.

Pärast turulkäiku välikohvikus einestamine andis võimaluse ringi vaadata ja linna õhustikku aduda. See oli meeldiv ja sõbralik, inimesed paistsid külalislahked ning turul kardetud pealetükkivust polnud näha kusagil.

Sügavaima mulje jätsid mošeest kostvad laulud, mis panid mu pikaks ajaks vaikima. Jahmusin esimest korda seda heli kuuldes, pigem isegi - sellest läbi lõigatud saades.

Istanbuli üheks sümboliks on Hagia Sophia kirik, mis tänapäeval on muudetud muuseumiks. Selle hoone kõrval kahvatusid kõik pühakojad, mida mul varem on olnud au näha. Tõsi, kirik-muuseumi külastamiseks oli aega napilt veerandtund - narrimine.

Hagia Sophia suurusest rääkides hämmastas hoone mind just sisemiselt. Väljastpoolt vaadates ja ka muuseumi lähedal seistes oli üsna raske selle hoone suurust ja võimsust aduda. Ja Hagia Sophiale liiga lähedal olles tundus see koguni kõigest mingi vana tehasena.

Kuigi Istanbul jätab mulje iidsest linnast, on see paljuski segunenud uusaegsega. Ses linnas on tihti tunda euroopalikkust. Näiteks andis mõned peatused kohaliku ühistranspordiga sõitmine vägagi tänapäevase kogemuse. Nimelt pidime jõudma sadamasse, kus laevasõit meie õhtu efektselt lõpetas. Trammid olid puhtad ja kuigi oli tunglemist, oldi teistega arvestavad. Justkui kilukarpi litsutud olemine oli tegelikult meeldiv kogemus.

Kui seisime eestlaste grupiga ühes mäest üles rühkivas trammis, lähenes mulle üks türklane ja sikutas varukast. Esimese hooga eeldasin, et kindlasti läheb nüüd kauplemiseks. Tegelikult tundis kohalik mees kõigest huvi, kuidas mul läheb, kust ma pärit olen ja kuidas mulle Istanbulis meeldib.

Lühikese, kõigest nädalavahetuse võtnud reisi tõttu ei jõudnud ma kahjuks õhtuti avastada Istanbuli huvitavaid kõrvaltänavaid ja väikseid poode ning suhelda kohalike inimestega.

Kahe maailmajao piiril asuvat Istanbuli tasub külastada kõigil, kes tahavad näha, kuidas elab täna üks ajaloo võimsamaid ja tähtsamaid linnu.