Kumus tagasivaade möödunule

Loomulikult kõnetavad need teosed ka eri põlvkondadesse kuuluvaid vaatajaid isemoodi, sest nad mäletavad seda aega erinevalt.

Nõukogude mineviku kajastusi on viimaste aastate eesti kunstis uuesti esile kerkinud, mitte küll massiliselt, kuid märgatavalt.

Sama suundumust võib täheldada ka laiemalt, kui jälgida, millest kõneldakse üha enam filmis, teatris, kirjanduses, telereklaamides ja tänavatel.

"Loomulikult on suhe lähiminevikku 1990. aastate algusega võrreldes tänaseks oluliselt muutunud, ka kunstnike strateegiad ja taktikad on teised," märgib näituse kuraator Anu Allas.

Mõne teose seos nõukogude ajaga on otsesem, teisel kaudsem. Kõiki neid töid ühendab tegelemine ajalooliste fiktsioonidega ning mineviku märkide kasutamine uutes või isiklikes jutustustes, erinevused tekivad rõhuasetustest - kas pigem poliitilisele või personaalsele ajaloole, kas minevikule või pigem tänapäevale.

"Peeter Linnapi "Suvi 1955" (1993) ja Eve Kiileri "Eesti kodu" (1992-1993) kuuluvad 1990ndate eesti kunsti klassikasse ning tähendasid omas ajas mitte ainult arhiivimaterjalide avastamist, vaid ka varasemast põhimõtteliselt teistsugust kunstipraktikat ja kontseptuaalse fotokunsti esilekerkimist. Kontakt minevikuga on neis töödes vahetum ja ajalugu ambivalentsem kui mitmes hilisemas käsitluses," kommenteerib Allas.

Fotoinstallatsioonil "Suvi 1955" on põnev sünnilugu. Seeria kujutab punaarmee vormis relvaga mängivat meest.

Enn Kiiler, kes toona pildistas selle häppeningi, jättis filmi siiski ilmutamata, aga hoidis alles. 1990ndate alguses sattus see filmirull Peeter Linnapi kätte, kes tegi pildid valmis.

"Eesti kodu" kujutab ilmekalt perekonna albumist leitud majade (eluasemete) fotode kaudu ühe suguvõsa saatust. "Nooremate kunstnike jaoks tähendab nõukogude aeg sageli veidi veidrat ja võõrastavat, kuid üldjoontes siiski turvalist lapsepõlvemaailma. Nende töödes segunevad suure ajaloo juba hägustunud tähendusega märgid ja jutustused tihti hoopis isiklikumate lugudega, teisalt tõusevad esile minevikutraumade kohati kummastavad edasielamise viisid praeguses maailmas," arutleb Anu Allas.

Näitus "Kestev minevik" ei jäta ükskõikseks kedagi, kes omal nahal on kogenud arenenud sotsialismi.

Ka kõiges koledamas ajas on midagi head ja neid toonaseid inimestevahelisi sügavamaid suhteid ja ehedamaid emotsioone meenutavad paljud siira igatsusega, mis siis, et nõukogude hallis argipäevas oli palju jaburat.

Autor: Tiina Kolk